Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 9:1-10
Kristuse ainukordse ohvri tähendusest1Esimesel lepingul olid oma teenistuse nõuded ning ka maine pühamu.
2Oli valmistatud eestelk, milles olid lambijalg ja laud ja ohvrileivad; seda nimetatakse "pühaks paigaks".
3Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse "kõige pühamaks paigaks",
4kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad;
5selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas. Neist ei tule praegu üksikasjaliselt juttu.
6Kui need asjad nüüd nõnda on seatud, siis lähevad preestrid alati küll eestelki ning toimetavad jumalateenistust,
7aga ainult ühe korra aastas läheb ülempreester teise telki, ja mitte ilma vereta, mille ta ohverdab iseenda ja rahva poolt teadmatult tehtud pattude eest.
8Sellega teatab Püha Vaim, et tee kõige pühamasse paika ei ole veel ilmsiks saanud, niikaua kui eestelk püsib.
9Seda tuleb mõista viitena käesoleva aja kohta, et annid ja ohvrid, mida endisel kombel ohverdatakse, ei suuda teha jumalateenijat täiuslikuks südametunnistuse poolest,
10vaid on seotud toitude ja jookide ja mitmesuguste pesemistega - need on nõuded ihu kohta, mis kehtivad uue korra ajani.
Tänane tekst juhib meid Piibli õpetusse lepitusest. Tekstis antud viited piirduvad Suure Lepituspäevaga ( 3Ms 16), samas osutavad need avaramatele printsiipidele. Märkame et kirja autor nõustub juutliku seisukohaga, mis praegugi on rabiinlikus judaismis laialt levinud: uskumus, et kogu ohvrisüsteem oli Jumala poolt sisse toodud eesmärgiga tuua lahendust „teadmatusest tehtud pattudele“. Templi hävitamisest ning ohvriteenistuse lakkamisest alates aga on rabid rõhutanud palve, meeleparanduse ning heategevuse keskset tähtsust.
Jumala vastu tehtud pattude osas aga piisab meeleparandusest, et lepitus välja teenida. Kui tehtud patt riivab kuidagi teist inimest on vaja tehtud heastamist kus võimalik ning ka andeksandmist. Kogemata tehtud patust räägitakse 3 Moosese raamatu 5 peatükis. Heastamisest aga 3 Ms 6:5. Oma õpetuse ohvriteenistuse tühistamisest rajavad rabid prohvetite õpetusele (nt Miika 6:6-8) ja asjaolule, et Taavet otsis Jumalalt andestust ilma otseses viiteta ohverdamisele ( Ps 51: 16,17), välja arvatud oma murtud ja kahetseva südame ohverdamine.
Kristlastena usume meie, et Piibli õpetuses lepitusest on keskmes endiselt vereohver ( 3Ms 17:11)* Meie usume, et prohvetid ei õpetanud ohvriteenistuse üleliigsust, vaid pigem protesteerisid ilma meeleparanduse ning kahjuvaluta ohverdamise pelgalt mehhaanilise mõtteviisi vastu. Nõustudes sellega, peaksime ka nõustuma, et ülestunnistamist ei tuleks toimetada ainult Jumalale, vaid ka neile kelle vastu on eksitud ning kus kohane ning võimalik peab tehtud heastamine olema osa ehtsast meeleparandusest. Peaksime mõtlema ka sellele, et oma suhete taastamine nendega kelle vastu oleme eksinud peab vältimatult eelnema Jumalalt andestuse otsimisele ( 3 Ms 6;4–7 ). See on igal juhul kooskõlas ka Jeesuse õpetusega - Mt 5:23,24. **
Veelgi enam: Sakkeuse tõotus tasuda neljakordselt neile, kellele ta oli ülekohtu teinud – ei olnud lihtsalt reaktsioon Jeesuse armastusele – see oli Toorakohane vastus, mis tegi temast tõelise Aabrahami poja (Lk 19:8,9; 2Ms 22:1; 2 Sm 12:6).
* 3Ms 17:11 „Sest liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu.“
**Mt 5: 23-24 „Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and!“
Selle kommentaari autor: John Fieldsend