Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 10:11-18
Kristuse ohvri lõplikkusest11Iga preester seisab päevast päeva oma teenistuses ja ohverdab aina neidsamu ohvreid, mis aga kunagi ei või ära võtta patte.
12Aga see siin, ohverdanud üheainsa ohvri pattude eest, on jäädavalt istunud Jumala paremale käele,
13nüüd ainult oodates, kuni ta vaenlased pannakse ta jalajäriks.
14Sest üheainsa ohvriga on ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks.
15Seda tunnistab meile ka Püha Vaim pärast seda, kui ta oli öelnud:
16"See on leping, mille ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: ma annan oma seadused nende südamesse ja kirjutan need nende mõistusesse.
17Ja ma ei mäleta enam nende patte ega ülekohtutegusid."
18Aga kus need on andeks antud, seal ei ole vaja enam mingit ohvrit pattude eest.
Kirjakoht annab suurpärase ettekujutuse sellest imest – mitte ainult päästmisest, vaid ka kindlustundest, et oleme päästetud. Jumal on andestanud ja ka unustanud. Jeesuse ohvri tõttu on meie ees igavesti avatud uks Jumala ligiollu. Jeesuse ohver oli lõplik ja igavene. Jeesuses on Jumal selle kõik juba täide viinud.
Kuid pea kinni. Tuleb teha jätkuvalt tööd ja meil on siin oma osa. See võib näida paradoksina. Meid loodi täiuslikena ja me muutume pidevalt. Siin on meil oma osa mängida. Meil kästakse olla pühad. Me peaksime olema Jumala kaastöölised selles protsessis. Jumal puhastab meid, kuid peaksime hoolitsema selle eest, et me ei muutuks jälle mustaks. Meil on Jumalalt pääste kingitus.
Meil ei tuleks seda taotleda üksikult. Jumala arm mitte ainult ei päästa meid, vaid suunab ka Kristuse ihusse, kirikusse. Me ei kaota oma isikupära, vaid julgustame üksteist vastastikku. Individuaalset kristlust ei ole olemas.
Selle kommentaari autor: John Fieldsend