Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11:1-7
Usust ja uskujatest muistsel ajal1Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus.
2Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse.
3Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav.
4Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi.
5Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane.
6Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.
7Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust.
Meid ei peaks heidutama need kolm suurt usumeest Aabel, Eenok ja Noa, neil olid pered, naabrid ja kolleegid ja me teame, et asjad ei läinud nende jaoks alati sujuvalt. Lihtsaim viis mitte lasta nende usul meid puudutada, on veenda meid, et nad polnud nagu meie. Imetleme nende usku Jumalasse, keda nad ei näinud. Aabel oli karjane, kes elas rahumeelselt ja suri vägivaldselt (s 4), Eenok, kes elas tundmatut elu (s 5), mängis oma osa tervetes põlvkondades, mis juhtis sajandeid hiljem Jeesuseni, Noa, kes kannatas oma naabrite pilget, kui teda ei usutud ega mõistetud (s 7). Nende lood esitatakse meile kui elud, mida mõjutab Püha Vaim. Me ei pea tegema tingimata midagi nii märkimisväärset nagu Noa, me ei pea nii kohutavalt kannatama nagu Aabel, me võime elada oma elu nii, et meist ei jää sellist jälge kui Eenokist - kõik meist mängivad mingit rolli Jumala suhtes inimkonnaga. Võib tunduda, et meie usk pole piisav, kuid Jumal näeb seda, mmis on väike kui sinepiiva meie sees.
Selle kommentaari autor: Lucy Winkett