Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 11:8-22
Usust ja uskujatest muistsel ajal8Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb.
9Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad.
10Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal.
11Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks.
12Seepärast ka sündis sellest ühestainsast, pealegi mehejõu kaotanud mehest hulga poolest nii palju järglasi nagu tähti taevas ja nagu liiva mere rannal, mida ei saa ära lugeda.
13Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal.
14Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad.
15Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi.
16Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna.
17Usus viis Aabraham, kui teda proovile pandi, ohvriks Iisaki; tema, kes oli saanud tõotused, oli valmis ohverdama oma ainusündinu;
18tema, kellele oli öeldud: "Sinu sugu loetakse Iisakist."
19Sest ta arvestas, et Jumal võib ka surnuist üles äratada, seepärast ta saigi tema tagasi ettetähenduseks.
20Usus õnnistas Iisak ka Jaakobit ja Eesavit tulevaste asjade suhtes.
21Usus õnnistas surev Jaakob Joosepi mõlemat poega ja kummardas Jumalat oma kepi najal.
22Usus tuletas Joosep oma elu lõpul meelde Iisraeli laste lahkumist ja andis käsu oma luude kohta.
Usu näitusesaalis on Aabrahamil peaaegu et oma nurk. Ta on seda väärt. Ka Paulus kutsub teda “usumeheks” ning kirjeldab Aabrahami kui “meie kõigi isa” (Gal. 3:9; Rm. 4:16). Aabrahami saavutustest antakse kolm hämmastavat pilti. Usus Aabraham kuuletus ja läks, ehkki ta ei teadnud, kuhu ta oli minemas (salm 8); usu läbi anti talle võime saada isaks, ehkki ta naine oli viljatu ja Aabraham oli juba 100-aastane (salm 11); usus oli ta valmis ohverdama oma ainsat poega, kuni Jumal sekkus ja andis aseaine (salm 17). Proovi panna ennast Aabrahami olukorda ja ette kujutada, kuidas sina oleksid reageerinud kui Jumal oleks kutsunud sind taolistele usutegudele. Aabrahami jaoks oli iga selline tegu julgusesamm tundmatusse – mitte hüpe tundmatusse, sest Jumal ümbritses kõik need käsud oma tõotustega (salmid 9, 11, 17). Tõepoolest - see, mis päästab meie usu liigsest enesekindlusest või hulljulgest rumalusest on Tema “kõige kallimad ja suuremad tõotused” (2. Peetr. 1:4).
Mis on isegi veel hämmastavam kui Aabrahami usu suurus - see on Jumala plaani suursugusus. Aabraham kutsuti tõotatud maale - see näitab suunda taevasele kodumaale (salm 16); Aabraham uskus, et ta saab poja olles elatanud - ja Jumal andis talle vaimulikud järglased, keda on nii palju kui “tähti taevas” (salm 12); Jumal andis teise ohvri Iisaki asemele - see on eeltähenduseks “Jumala Tallest, kes võtab ära maailma patu” (Joh. 1:29). Isegi lugudes Iisakist, Jaakobist ja Joosepist (salmid 20-22) tunduvad nende õnnistused viitavat väljapoole nende endi ajajärku - igavikku. Pragmaatilise enesekesksuse ajastul ei tohiks me antud rõhuasetust tähelepanuta jätta. Armulikult vastab Jumal meie igapäevaelu vajadusi ja muresid puudutavatele usus tehtud palvetele. Kuid Jumala tegevusväli on väga palju laiem. Ta on rajamas taevast linna ja meie peame püüdma allutada kõik oma väiksemad tegevusplaanid sellele ühele suurejoonelisele Jumala plaanile – ja seda usu läbi (Mt. 6:33).
Selle kommentaari autor: Ron Pilkinton