Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 9:28-36
Jeesus kirgastatakse28Ent arvata kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama.
29Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks.
30Ja ennäe, kaks meest kõnelesid Jeesusega, need olid Mooses ja Eelija,
31kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia.
32Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas.
33Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele: "Õpetaja, siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja: ühe sinule ja ühe Moosesele ja ühe Eelijale." Ta ei teadnud, mida ta ütleb.
34Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad, nemad aga kartsid pilve sisse jäädes.
35Ja pilvest kostis hääl: "See on minu äravalitud Poeg, teda kuulake!"
36Ja kui see hääl oli kostnud, selgus, et Jeesus oli üksi. Ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud.
Jüngrid ei lõpeta iial õppimist! Peetrus, kel alles hiljuti oli õigus 1, saab nüüd Jeesusest täiesti valesti aru.
Üleval mäetipus toimub Jeesuse muutumine. Jeesus, “tema riided kiirgavalt valged“ (s29), kohtub kahe suure juhiga Iisraeli ajaloost, Moosese ja Eelijaga, kes esindavad Seadust ja Prohveteid ning kuulutavad ette Messia tulekut.
Peetrus püüab sellest imelisest kogemusest mingil viisil kinni hoida. Soovitades lehtmajade ehitamist võis ta mõelda lehtmajadepühale 2, mida peeti meenutamaks seda, kuidas Jumal juhtis ja varustas iisraellasi Egiptusest väljarändamise ajal. Loo iroonia peitub selles, et Peetrus tahab ehitada mälestist, kasutades ühe varasema teekonna sümbolit, sündmuse puhul, mis on samuti rännak, usu rännak – Jeesuse “lahkumine” (s31) ja tema peatne surm. Teisiti öeldes, Peetrus püüab seda usu teekonda ühel hetkel peatada, et hoida alles mäetipus kogetud “kõrghetke”.
Peetrus nägi mäetipus kirkust ja hiilgust. Kuid ta ei näinud Jeesuse läbimõeldud teekonda surma poole. Nagu enamik meist, soovis temagi kinni hoida sellest hiilguse hetkest, pidades seda pühaks kui osa Kristuse-sarnaseks olemisest. Veelkord tuletatakse talle ning meilegi meelde, et jüngriks olemine ei tähenda hiilgust või ühte paika jäämist. Pigem kutsutakse meid iga päev oma risti võtma ja edasi liikuma. Hääl, mis kostab pilvest (s35), meenutab meile häält, mida kuulsime Jeesuse ristimisel 3. Üks mõte, mida kunagi ristimise kohta kuulsin, on selline: selle asemel, et näha ristimist kui jätkuvat teekonda, käitume me nagu see oleks hoopis pöörlev uks, püüdes üht ja sama kogemust terve oma ülejäänud elu korrata. See lõik esitab meile väljakutse – me ei peaks ühestki kogemusest kinni hoidma, vaid oma rännakut jätkama.
1 Lk 9:20
2 3. Mo 23:42, 5. Mo 16:13-17
3 Lk 3:22