Eelmise pühapäeva tekstis me võisime tunda, et psalmist oli liigselt haaratud oma patust; täna võib meil tekkida mulje, et ta on liigselt mõjutatud oma headusest. Tänast psalmi võib tõlgendada nii, et õigel viisil elamine annab meile Jumala õnnistuse. Võib öelda kahte asja. Esiteks, psalmist jätab ikkagi asjad Jumala kätte (salm 2). Ei ole tunnet, et Jumal peab vastama tänu tema käitumisele; psalmist siiski tunnustab vajadust jätta lõplikud otsused Jumala kätte ja usaldada teda kui viimset kohtunikku.

Teiseks, isegi Uue Testamendi terminites on seos selle vahel, kuidas me käitume ja milline on meie jumalasuhte olemus. Päästmine on alati armust ja Jumala initsiatiivil, saadud usu läbi. Kuid selleks, et kasvada suhtes Temaga ja olla Tema teenistuses effektiivne, on vaja kuulekust. Nagu psalmist, on ka meil vaja kutsuda Jumal ülevaatajaks, sest alati on asju, mis tõmbavad meid Temast eemale. Osa sellest on enese jälgimine, inspireeritud Vaimu poolt. Eelnevad põlvkonnad hindasid kõrgelt enesekontrollimise vaimset distsipliini, mis on aja jooksul vähenenud - ajastu vaimu hammustades aina sügavamalt meie eludesse. Me võime võtta selle taastamise eesmärgiks kui terve elustiili ühe osa. Meie maailm on haaratud oma füüsilise heaolu jälgimisest, arvestades kaloreid ja kolesterooli ja tegeledes harjutusprogrammidega. Kui me paneme sama energia oma vaimse heaolu jälgimisse – vaadates üle oma käitumise ja suhtumised, säilitades piibli lugemise, palve ja koosülistamise vaimsed distsipliinid – võime me, olles avatud Vaimu otsivale vaatele, avastada uusi tõdesid enese kohta ja olla sügavamalt tõmmatud Jumala muutvasse armu.