Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nehemja 10:1,29-40
1Selle kõige tõttu me teeme ja kirjutame kindla lepingu, ja meie
vürstid, meie leviidid ja meie preestrid kinnitavad seda pitseriga.
29Ja ülejäänud rahvas, preestrid, leviidid, väravahoidjad,
lauljad, templisulased ja kõik, kes olid end lahti öelnud teiste
maade rahvaist Jumala Seaduse kasuks, nende naised, nende pojad
ja tütred, kõik, kes olid võimelised aru saama,
30need liitusid oma vägevamate vendadega ja võtsid needuse
ja vande kinnitusel endile kohustuse käia Jumala Seaduse järgi, mis Jumala sulase
Moosese läbi oli antud, ja tähele panna ning täita kõiki Issanda,
meie Jumala käske, tema seadlusi ja määrusi:
31"Me ei anna oma tütreid maa rahvaile ega võta nende tütreid oma
poegadele.
32Ja kui maa rahvad toovad hingamispäeval müügiks kaupa ja
kõiksugu vilja, siis me ei võta neilt seda hingamispäeval ega muul
pühal päeval. Me loobume seitsmenda aasta saagist ja igasugusest
võlanõudest.
33Me võtame endile kohustuse anda kolmandik seeklit aastas meie
Jumala koja teenistuse tarvis:
34ohvrileibadeks, alaliseks roaohvriks ja alaliseks
põletusohvriks, ohvreiks hingamispäevil, noorkuupäevil ja pühadel,
pühadeks asjadeks, patuohvriks, et toimetada Iisraelile lepitust, ja
igaks tegevuseks meie Jumala kojas.
35Meie, preestrid, leviidid ja rahvas, oleme heitnud liisku puude
muretsemiseks, nende toomiseks meie perekondade kaupa oma Jumala
kojale igal aastal kindlaksmääratud ajal, põletamiseks Issanda, meie
Jumala altaril, nagu Seaduses on kirjutatud.
36Me kohustume tooma Jumala kotta igal aastal uudsevilja oma
põldudelt ja uudsevilja kõigist puudest,
37ja esmasündinud oma poegadest ja kariloomadest, nagu Seaduses
on kirjutatud; ja kohustume tooma oma veiste ning lammaste ja kitsede
esmasündinuid oma Jumala kotta preestritele, kes teenivad meie Jumala
kojas.
38Me toome ka parimat oma taignast ja oma tõstelõivudest,
kõiksugu puude vilja, värsket veini ja õli preestritele meie Jumala
koja kambrites; ja oma põldude kümnist leviitidele, neile leviitidele,
kes koguvad kümnist kõigis meie põllutöölinnades.
39Ja üks preester, Aaroni poegadest, olgu koos leviitidega, kui
leviidid koguvad kümnist, ja leviidid peavad viima kümnise kümnisest
meie Jumala kotta varaaida kambritesse.
40Sest neisse kambritesse peavad Iisraeli lapsed ja Leevi lapsed
viima vilja, värske veini ja õli tõstelõivu; seal on ka pühamu
riistad ja teenivad preestrid, väravahoidjad ja lauljad. Me ei jäta
maha oma Jumala koda."
Kuigi olles ise alles majanduslikult puudust kannatavas olukorras (vt ptk 5), otsustab Nehemja rahvas sellest hoolimata pühendada ennast ka Jumala Seaduse praktiliste nõudmiste täitmisele – otsus, millega kaasneb ka reaalne isiklik hind (10:31-32,34-37), kuid mis samaaegselt väljendab ka täielikku sõltumist Jumalast – mis väga kõnekalt räägib sellest, kui kaugele on see rahvas oma iseloomu ja identiteedi arendamisel jõudnud. Püstitades enestele selgesti paikapandud eesmärke, võimaldab rahvas selle arengu jätkuvat edenemist. Kuigi nüüdseks pole meil tänu Kristuse lunastustööle tarvis templiteenistust sellisel viisil korraldada – on siintoodud pühendumine, millega seda tol ajal üleval hoiti, jüngerluse normiks tänini.2 Enese Kristuse järgijaks pühendamine tähendab alistada ennast Vaimu tööle meis, mille läbi muudetakse meie iseloom Kristuse iseloomu sarnaseks,3 – kes on nähtamatu Jumala kuju, kellele siinkohal on suunatud kogu Iisraeli tunnistus ja pühendumine. Jeesus õpetab meid öeldes, et koht kus me talle au toome ei ole enam oluline, sest see ei ole mitte ühekordne akt vaid eluviis.4 See aga, ongi alati kogu Seaduse eesmärk olnud – et kõik meie eludes võiks Tema nimele au tuua. Et Nehemja sellest printsiibist aru sai, on ilmne sellest, et kogu ta rahva pühendumust mitte templiteenistust hooletusse jätta, ääristab ja hoiab koos sügavuti minev pühendumus pühadusele ja puhtusele ka väljaspool templiteenistust (10:28-31). Meie ajale nii omase ilmaliku/vaimuliku lõhnemise puudumine tähendas seda, et igasuguseid taganemisi nendest kohustustest ei olnud võimalik vaikselt ära peita vaid need said ilmselgelt nähtavaks sellesttuleneva templiteenistuse mittetoimimise tõttu. Lubades oma usul muutuda vaid privaatasjaks, oleme muutunud kaasosalisteks Kristuse ülimuslikkuse naeruvääristamisel ja moraalsete standardite puudumise õigustamisel, mis ei ole vastavuses Kristuse iseloomuga. Asetades Jumala oma isikliku ja ühiskondliku elu keskmeks, sai Iisrael taas võimeliseks olema ustav oma kutsumisele – olla Jumala rahvas. Olles need kelles Kristus elab, saame me vaid Tema iseloomu alati esiplaanile tuues olla need, kelleks tõeliselt kutsutud oleme.
1 LJ Egerton Smith 2 Lk 9:23 3 Ga 2:20 4 Joh 4:21–24 5 Frances Ridley Havergal, 1836–79
Selle kommentaari autor: APÜ