Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 62
Jumal on ainus varjupaik1Laulujuhatajale: Jedutuuni viisil; Taaveti laul.
2Üksnes Jumala juures on mu hing vait, tema käest tuleb mulle pääste.
3Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.
4Kaua te kipute ühe mehe kallale ja lõhute kõik teda, nagu oleks ta väljavajunud sein või mahavarisenud müür?
5Nemad vaid peavad nõu, kuidas teda maha paisata tema kõrgusest; valest on neil hea meel. Oma suuga nad õnnistavad, aga oma südames nad neavad. Sela.
6Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait, sest temalt tuleb, mida ma ootan!
7Üksnes tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma ei kõigu.
8Jumala käes on mu pääste ja mu au; mu jõu kalju, mu pelgupaik on Jumalas.
9Lootke tema peale igal ajal, rahvas; valage välja oma südamed tema ette: Jumal on meile pelgupaigaks! Sela.
10Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk.
11Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski!
12Kord on Jumal rääkinud; kaks korda ma olen seda kuulnud, et Jumalal on vägi,
13ja et sinul, Issand, on heldus; sest sa tasud igaühele ta tegusid mööda.
Psalm väljendab ilmekalt usuelu kaht peamist dimensiooni: uskliku vahekorda a) Jumalaga ja b) kaasinimesega. Vahekord saab olla kas mõlemaga hea, mõlemaga korrast ära või ühega hea, teisega korrast ära. Milline neist variantidest kehtib siin? Kummaga on vahekord hea? Kuidas on sinu elus?
Vahekord kaasinimestega võib olla halb enda või teiste süül, ja vastaspool on kannataja. Kes on siin “õel”, nagu Piibel ülekohtusi inimesi sageli nimetab, kes õige?
Kui ülekohtuste käes on võim või kui nad on väga salakavalad, siis on õige inimene sageli väga abitus olukorras. Kuidas väljendavad seda olukorda salmid 4 ja 5?
Mida teha, kui südametunnistus on puhas, aga seda ei ole võimalik ühiskonnale tõestada? Usklikul inimesel on veel “kõrgem instants”, kuhu pöörduda.
Kas lootus Jumala abile on Taavetile
nagu õlekõrs uppujale,
nagu “päästerõngas” äärmuslikeks puhkudeks või
tuttav ja kindel koht abi saamiseks?
Taavet julgeb lootust Jumala peale teistelegi soovitada. Kuid teiselt poolt, kas Taavet oli alati julge ja uskus, et koos Jumalaga võidab ta kõik raskused nagu mängides (loe 1Sm 27:1)? Kas taoline julgus peaks iseloomustama õiget usuelu või oleks see liiast? Kas sellega oleks seotud ka ohte (näiteks liigne enesekindlus; oht mitte märgata oma eksimusi)?
Jaakobus (Jk 1:2, 3) soovitab katsumuste puhul lausa rõõmustada, sest see annab meile võimaluse usus kasvamiseks.
Selle kommentaari autor: APÜ