Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 5:1-19
Jeruusalemma ja Juuda patud1Käige läbi Jeruusalemma tänavad, vaadake ometi ja pange tähele, ja otsige ta turgudelt, kas leiate kedagi, kes teeb õigust, kes nõuab tõde - siis ma annan linnale andeks.
2Aga kuigi nad ütlevad: "Nii tõesti kui Issand elab", vannuvad nad siiski valet.
3Issand! Kas su silmad siis tõe peale ei vaata? Sina lõid neid, aga nad ei tundnud valu; sina hävitasid neid, aga nad ei võtnud õpetust. Nad on teinud oma palged kaljust kõvemaks, nad keelduvad pöördumast.
4Aga mina mõtlesin: Need on ainult viletsad, need on rumalad, sest nad ei tunne Issanda teed, oma Jumala õigust.
5Ma lähen ülemate juurde ja räägin nendega, sest nemad tunnevad Issanda teed, oma Jumala õigust. Aga kõik needki olid murdnud ikke, katki rebinud köidikud.
6Seepärast tapab neid metsa lõvi, hävitab lagendiku hunt, luurab panter nende linnu: kes iganes neist välja tuleb, kistakse lõhki. Sest nende üleastumisi on palju, nende taganemised on suured.
7Kuidas ma võin sulle andeks anda? Su lapsed on minu maha jätnud ja on andnud vande nende juures, kes ei olegi jumalad. Mina toitsin neid, aga nad rikkusid abielu ja logelevad pordumajas.
8Nad on lihavad, ringi tõmbavad täkud: igaüks hirnub oma ligimese naise järele.
9Kas ma ei peaks selliseid karistama? ütleb Issand. Kas ma ei peaks kätte tasuma niisugusele rahvale?
10Tõuske ta viinamäe astanguile, lõhkuge kaitsemüürid maha, aga ärge tehke neile sootuks lõppu: rebige ta lokkavad kasvud, sest need ei ole Issanda omad.
11Tõesti, nad on olnud väga truuduseta mu vastu, Iisraeli sugu ja Juuda sugu, ütleb Issand.
12Nad on salanud Issandat ja on öelnud: "Tema seda küll ei tee! Ei taba meid õnnetus, ei näe me mõõka ega nälga!"
13Ja prohvetid? Neid peetakse tuuleks ja nende sees ei olevat sõna. Sündigu nende enestega nõnda!
14Seepärast ütleb Issand, vägede Issand, nõnda: Kuna te olete nõnda rääkinud, vaata, siis ma teen sõnad te suus tuleks ja selle rahva puudeks, et teid põletataks.
15Vaata, ma toon teie kallale kaugelt ühe rahva, oh Iisraeli sugu, ütleb Issand. See on vastupidav rahvas, see on igivana rahvas, rahvas, kelle keelt te ei oska ega mõista, mida ta räägib.
16Tema nooletupp on nagu lahtine haud, nad kõik on vaprad võitlejad.
17Ta sööb su lõikuse ja leiva, ta sööb su pojad ja tütred, ta sööb su lambad ja veised, ta sööb su viinapuud ja viigipuud. Ta hävitab mõõgaga su kindlustatud linnad, mille peale sa loodad. 18Aga ka neil päevil, ütleb Issand, ei tee ma teile lõppu.
19Ja kui küsitakse: "Miks on Issand, meie Jumal, seda kõike meile teinud?", siis vasta neile: "Nõnda nagu te minu olete maha jätnud ja olete teeninud võõraid jumalaid oma maal, nõnda te peate teenima võõraid maal, mis ei ole teie oma!"
Oleme Jeremija esimese 10 peatüki poole peale jõudnud ning tegelikult oleks hea veelkord läbi lugeda seljataha jäänud 5 esimest, et üle kinnistada Jeremija sõnumi üldist suunda enese jaoks. Tänases peatükis kajavad vastu mitmed teemad mida on mainitud juba eelmistes peatükkides – kangekaelne mässamine, tahtlik valele teele minek, võõrväed, truudusetud ning tõhutud juhid ( 5,13,30,31). Märkame taas Jeremija enese vastu suunatud ähvardusi ( s 13) ning märkusi sotsiaalse õigluse kokku kukkumise kohta ühiskonnas; ühiste usuliste veendumuste hülgamist, mis viimaks viib tsiviliseeritud käitumise kadumisele.
Et ühiskond oleks tõeline ühine kogukond ja mitte vangilaager, peavad selle keskmes olema alusväärtused mis innustavad head käitumist ning pidurdavad halba.
Jeremija jälgib intensiivselt looduses toimuvat – ta vaatleb loomade käitumist, aastaaegade vaheldumist, lindude kombeid ning nende viise kes linde jahivad; ta näeb et isegi rahutul merel on piirid mida see ei saa ületada. Prohvet – ning tunnistaja nagu sina ja mina – ei pürgi ainult õpetama või informeerima, ta tahab ka veenda ja meelitada. Ning üks viis selleks on viia see mida näeme ning tahame edasi anda ühendusse sellega mis on juba olemas kuulaja teadvuses ja kujutluses.
Mõnikord tundub et inimesi ei olegi võimalik veenda. Nii mõnigi piibli õpetlane paneb kõrvale need mõned haprad viited lootusele tulevikus ( s 10,18) - kui teema mis ei ole kooskõlas Jeremija raamatu üldise sõnumiga kõikehaaravast kohtumõistmisest. Aga prohvet ei ole pessimist. Prohvet ( ja ka iga teine tunnistaja) räägib alati silmas pidades asjade lõppu (s 31), nähe lootust et just päris lõpu eel, osutub pääste ja lunastus võimalikuks.
Selle kommentaari autor: Howard Peskett