Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Tõeline vaimsus

Laupäev, 3. Oktoober 2009

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jeremija 20

Jeremija sajatab oma vangistajat
1Kui preester Pashur, Immeri poeg, kes oli Issanda koja kõrgeim ülevaataja, kuulis Jeremijat prohvetlikult rääkivat neid sõnu,
2siis lõi Pashur prohvet Jeremijat ja pani tema jalapakku, mis oli Issanda koja juures Benjamini Ülaväravas.
3Kui Pashur järgmisel päeval vabastas Jeremija jalapakust, ütles Jeremija temale: "Issand ei nimeta sind Pashuriks, vaid "Hirm kõikjal".
4Sest Issand ütleb nõnda: Vaata, ma panen su hirmuks sulle enesele ja kõigile su sõpradele: need langevad oma vaenlaste mõõga läbi sinu silmade nähes. Ja ma annan kogu Juuda Paabeli kuninga kätte ning tema viib nad Paabelisse vangi ja lööb nad mõõgaga maha.
5Ja ma annan ära kõik selle linna vara, kõik ta töötulu ja kõik ta kallid asjad; kõik Juuda kuningate varandused annan ma nende vaenlaste kätte: nad riisuvad neid, võtavad kaasa ja viivad Paabelisse.
6Ja sina, Pashur, ja kõik, kes elavad su kojas, lähete vangi ja sind viiakse Paabelisse: seal sa sured ja sinna sind maetakse, sind ja kõiki su sõpru, kellele sa oled prohvetlikult kuulutanud valet.
Jeremija halin
7Sa valmistasid mulle pettumuse, Issand, ja ma olen pettunud; sa oled minust tugevam ja võitsid. Ma olen iga päev olnud naeruks, kõik pilkavad mind.
8Sest iga kord, kui ma räägin, pean ma kisendama. Ma hüüan: "Vägivald ja rüüstamine!" Sest Issanda sõna on saanud mulle igapäevaseks teotuseks ja pilkeks.
9Aga kui ma mõtlesin: Ma ei taha enam mõelda tema peale ega rääkida tema nimel, siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-liikmetesse. Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud.
10Sest ma olen kuulnud paljude laimu, ähvardust kõikjal: "Andke üles! Anname ta üles!" Kõik mu sõbrad luuravad mu vääratust: Vahest ta laseb ennast tüssata, et saaksime teda võita ja temale kätte tasuda.
11Aga Issand on minuga otsekui võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi. Nad jäävad suurde häbisse, sest neil ei ole tulemust. See on igavene häbi, mida ei unustata.
12Vägede Issand, kes sa katsud õige läbi, kes sa näed neerusid ja südant, lase mind näha, et sa neile kätte tasud, sest ma olen sinule avaldanud oma riiuasja.
13Laulge Issandale, kiitke Issandat, sest tema päästab vaese hinge kurjategijate käest!
14Neetud olgu päev, mil ma sündisin; päev, mil ema mu sünnitas, jäägu õnnistuseta!
15Neetud olgu mees, kes tõi mu isale sõnumi, öeldes: "Sulle sündis poeglaps!" ja teda väga rõõmustas.
16Selle mehe käsi käigu nagu linnadel, mis Issand kahetsemata segi paiskas. Kuulgu ta hädahüüdu hommikul ja sõjakisa keskpäeval,
17et ta mind ei surmanud emaihus, et mu ema oleks olnud mulle hauaks ja ta üsk oleks jäänud igavesti rasedaks.
18Mispärast ma olen välja tulnud emaihust nägema vaeva ja muret, nõnda et mu päevad lõpevad häbis?"

„Ma ei usu ja tunnista Kristust vaid lapsemeeles. Minu „hoosianna!“ tungib läbi paksust kahtluse kihist…“ (Dr Martyn Lloyd-Jonesonce)

Tänaseid salme on nimetatud Jeremija raamatu kõige süngemaks poeesiaks. Jeremija on enesetapu äärel. Ja pole midagi imestada. Tema missioon on viinud ta äärmisesse isoleeritusse kus ta peab lakkamatult vastu seisma opositsioonile ning naeruvääristamisele ( s7,8). Ta on muutunud paranoiliseks, kartes sosinal linnas peetavaid nõupidamisi ( s10). Ta kogeb end reedetuna mitte ainult oma perekonna poolt, vaid nüüd tundub talle et isegi Jumal on ta lõksu meelitanud ( s 7). Kõik see loob äärmiselt depressiivse seisundi, kus tema ainsaks sooviks on et ta iial poleks sündinud (s 14-18).
Tugeva usuga inimestele ei ole küsimused ja kahtlused sugugi tundmatu maa. Ning see on paradoks mida on kasulik märgata. Aga värskete haavade kõrval võime ka näha ausust mis on valmis oma mõtted Jumalale avama. Jeremija ei kartnud Jumala ees, Tema ligiolus sõnastada oma suuri küsimusi ning närivaid kahtlusi. Ja see on kõike muud kui märk nõrgast vaimust.
Enamgi veel, Jeremija näitab, et kuigi Jumala sõnumi edasiandmine oli raske, seda mitte teha oli aga tema jaoks võimatu ( s 8,9). Jumal oli selle sõna sügavale tema sisse pannud ja ta ei saanud alla anda. Isegi põrgulähedases meeleheites, oli temas samas ka kõikumatu veendumus, et Jumal on tema kõrval, jääb temaga ja kaitseb teda (s 11-13).
Kui meie peame sisenema sellisesse hinge öösse – leiame just siit peatükist suurt lohutust. See peatükk annab väga tõetruu pildi Jumala teenimise hinnast, kuid tuletab ka meelde et isegi pimeduses on olemas kustutamatu valgus – see mida reformaatorid nimetasid „vastupandamatuks armuks“. Ja see kinnitab meile, et Jumal ei pruugi meie võitlusi lõpetada, kuid Ta seisab võitleja kõrval.

„…teeme… altari Jumalale, kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin.”( 1Ms 35:3)

Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb