John Lennon ütles kord Beatle’sitele „Mina olen….Jeesus Kristus. Ma olen tulnud tagasi“. Ning lõunalauas kordas ta oma väite üle ühele fännile. „Kas tõesti, „ ohkas too „no mulle meeldis teie viimane plaat“. Mitte keegi ei võtnud teda tõsiselt. Keegi ei reageerinud. Miks siis? Mitte ainult sellepärast, et ta oli John Lennon vaid ka sellepärast, et Jeesuse taastuleku osas valitseb üldine skeptitsism.
Peetrus ütleb, et inimesed kahtlevad Kristuse tagasitulekus viimastel päevadel ( s 4)
- st tähendab mitte ainult päris lõpus, vaid terve selle ajavahemiku jooksul mis jääb Kristuse taevasseminueku ning tema teise tuleku vahele. Miks? Peetrus toob välja peamise põhjusena mõnevõrra ootamatult et taolised küünikud ihkavad vaid normaalset elu ega soovi mõtelda kohtumõistmise reaalsuse peale. Seega elavad nad salgamises. Nad ratsionaliseerivad selle öelde, et maailm ei muutu, elu jäktuv tsükkel kulgeb segamatult ja kes võiks siis tõsiselt uskuda mingisse taolisesse kataklüsimilisse sündmusesse? Peetrus põrmustab taolised väited. Esiteks öeldes, et Jumal on sekkunud juba nii loomises kui kohtumõistmises maailma ajaloos ( s 5-7). Teiseks Jumal ei toimi meie ajaplaanis ( s 8). Me ei saa panna tema plaane oma kalendrisse. Tema asupaik on igavik, mitte ajamõõde. Kolmandaks – Jumala viivitamise põhjus on tema pikk meel ja kannatlikkus. Jumal on tuleviku Jumal ja Väljarändamise Jumal. Enamik meist on kogenud piisavalt et olla tunnistajaiks mõnele ootamatule või äkilisele sündmusele mis on korraga ajaloo käiku muutnud. Ja kuna keegi meist ei saa garanteerida üllatustevaba tulevikku, ei saa ka keegi väita täie usaldusväärsusega et Jeesuse teist tulemist ei toimu. Nii saab olla ainuke õige reaktsioon selleks tulemiseks valmis olla mil iganes see siis ka juhtub.