Luukas jutustab meile, et kõik naabrid ning sugulased olid tulnud aitama Eliisabetti ning tähistama selle väga erilise lapse sündi. See oli suureks kergenduseks, et Sakariasel oli nüüdsest poeg ja pärija. Pidustustega mindi sujuvalt edasi Johannese ümberlõikamise ja nimeandmise juurde. Ümberlõikamine oli märgiks Jumala lepingust oma rahvaga. Tavapäraselt anti lapsele nimi, mis sidus teda ta vanemate või eelkäijatega, kuid Johannese puhul ei olnud see nii (s 61). Tema päritolu ei olnd tähtis. Sellele kontrastiks – näeme hiljem, kuidas Jeesuse põlvnemine on ülimalt oluline. Kuid Johannese põhiline kirjeldus iseenda kohta oli lihtsalt ‘hääl’ (3:4-6).
Sakariase jaoks oli Johannesele nime andmise tseremoonia võidukas pöördumine tagasi kuulekasse usku – mille märgiks oli ta kõnevõime tagasipöördumise ime. Nüüdsest kasutas ta seda pigem Jumala ülistamiseks, mitte enam kahtlusteks või küsitlusteks (1:18). Sellele järgneb teine võimas ülistuslaul, mille Luukas on nendesse peatükkidesse jäädvustanud.
Väga tähendusrikkalt – väljendas Sakarias oma usku läbi muistsete tõotuste, läbi lepingu ja Jumala vande (s 68-75). Preestrina – oleks ta pidanud olema nendes asjades veendunud juba varemgi ning võibolla see, et ta neid nüüd oma kiituslaulus mainib, näitab, et nüüdsest oli ta seda mõistnud.
Johannesest pidi ilma kahtluseta saama ‘Kõigekõrgema prohvet’, kes tooks Iisraeli patukahetsusele. Kuid midagi palju suuremat oli veel tulemas (s 76,77). Viidates Kristuse evangeeliumi laienemisele ka paganatele, prohveteerib Sakarias päikese tõusu, mis kallaks taevase valgusega üle ‘need kes on elamas pimeduses’ – täpselt samamoodi nagu prohveteeris seda hiljem Siimeon (2:32).