Paulus on jätkuva käsuseaduse järgmise ohu suhtes sedavõrd tundlik, et ründab taolise mõtteviisi levitajaid veelkord. Ta väidab et taolised inimesed teevad seda kõike vaid eesmärgiga vältida ristist tulenevat skandaali.
Selline väide on omamoodi hämmastav ning selle tõesus ei ole ka kohe ilmne. Võttes aga veidi enam mõtisklemisaega näeme selle paikapidavust. Jeesuse rist oli tõesti esimeses sajandi maailmale. See oli neile rumaluse ning nõrkuse tipp. Ja kuna juudid olid korduvalt rõõmutsenud oma Jumala väelisuse ning vägeva ilmumise üle väljarändamises, siis oli rist neile täielikult häbistav, kui mitte lausa rüvetav. Kreeklastele, kes nautisid keerulist ning teatraalset, oli rist täielik rämedus ja labasus. Sest rist paljastas kaks suurimat inimlikku ebajumalakummardamise objekti, põrmustades igasuguse pretensiooni eneseabistamisele ja eneseparendamisele.
Ja siin leiamegi ühenduse. Käsukuulekusele ning risti vältimisele põhinev käitumine lähtub samast allikast. Ettekujutus et inimene võib asjad korda ajada ilma Jumalata on meile äärmiselt omane ning sellekohaseid näited on rohkelt Iisraeli nihestunud käsukuulekuses. See millele käsuseadus osutas – oli õige, ning elu vaimus täidab kõik need nõudmised. Kuid käsuseaduse keskmesse asetamine võrdub samaga kui lammas hakkaks karjatara karjaseks pidama. Lambad vajavad elava vee allikatele jõudmiseks Karjast.
Kristuse tuleku, surma ja ülestõusmise ning Püha Vaimu tulemisega, muutus olukord täielikult. Käsukuulekus ning sooritamine olid jäävalt kadunud. Ainus mis nüüd loeb on uus loodu, sest ainult selles leiab inimene rahu ning armu. „Kristus meie sees, kirkuse lootus.“
(Kl 1:27).