Järgmiseks loeb Paulus üles uue elu praktilised aspektid ning iga tema sõna vääriks tõsisemat järelemõtlust. Pane tähele kuidas ta alustab langenute ülestõstmisega. Paulus, erinevalt mõnest teisest, teab et elu Vaimus pole mingi lõppematu võitude paraad iga järgneva patu üle. Aga erinevalt meist, kes reeglina oleme teiste vastu karmimad kui enese suhtes, julgustab Paulus taktitundeliselt neid kes on eksinud ning pöörab terava vaate hoopis meie endi suunas. Sellises suhtumises peitub imeline tasakaal mis ehitab igati üles ehtsat usukogukonda. Kandke üksteise koormaid – me ei saa ju tegelikult ise hakkama! – ning õppige uhkust tundma mitte sellest kui palju paremad oleme teistest, vaid pigem Jumala tööst mida õpime tähele panema.
Ja ka siin on käsk, kuid see on Kristuse käsk ( s 2).
Aga siis tuleb ootamatu pööre. Ringi reisides kohtan sageli teisi kristlastest töötegijaid. Ning paljude ühine mure, millest küll harva avalikult räägitakse, on kogemus sellest et kaaskristlased lihtsalt kasutavad sind ära. Üks mu sõber sõitis maha pika tee, et neli nädalat õpetada paarisadat usklikku, ja sai tasuks vaid osalise annetuse kütusekulude katteks! Kui ta siis palus, kas ta võiks vähemalt saada koopiad oma kõnedega õpetuskassetidest ( mida kohapeal müüdi) – siis pidi ta nende eest maksma!
Sellise käitumise nimeks on vaid üks sõna: patt. Hästi toimetulevad koguduseliikmed, kel midagi ei puudu ootavad et külalisõpetajad elaksid õhust. Ja selles saab Jumal pilgatud (s 7) ning taolised isekad inimesed lõikavad kord hävitust. Aga miks räägitakse sellest siin?
Sest just siin on koht kus kuuldu praktikasse pannakse – kus läheb tegelikult tegude tegemiseks. Paljas jutt ei maksa midagi. Tõeline pöördumine aga ilmutab end rahakoti kaudu ja see on Jeesuse enese õpetus. Vaimust juhitud kristluse juures on imeline see, et tõelist hoolt näidatakse selle maailma reaalsetes olukordades. Mis ime siis et see muutis Rooma riigi.