Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 2:17-29
Ka juudid on süüdlased17Kui aga sina lased end nimetada juudiks ning toetud Seadusele ja kiitled Jumalast
18ja mõistad tema tahtmist ja Seadusest õppinuna oskad ära tunda olulise
19ning oled veendunud, et sa oled sõgedate teejuht, nende valgus, kes on pilkases pimeduses,
20rumalate kasvataja, väetite laste õpetaja, see, kelle päralt on Seaduse näol mõistmise ja tõe kehastus
21- kuidas sa nüüd teisi õpetades iseennast ei õpeta? Sina, kes jutlustad, et varastada ei tohi, aga ise varastad?
22Kes ütled, et abielu ei tohi rikkuda, aga ise rikud abielu? Kes ebajumalaid jälestad, aga ise riisud nende pühamut?
23Kes kiitled Seaduse üle, aga ise häbistad Jumalat Seadusest üleastumisega?
24Sest, nagu on kirjutatud, teie pärast teotatakse Jumala nime paganate seas.25Ümberlõikamisest on küll kasu, kui sa Seaduse järgi teed, kui sa aga oled Seadusest üleastuja, siis on su ümberlõikamine saanud eesnahaks.
26Kui nüüd ümberlõikamatu peab Seaduse nõudeid, eks siis loeta tema eesnahka ümberlõikamiseks?
27Ja eks siis see, kes loomu poolest ümberlõikamatuna täidab Seadust, mõista kohut sinu üle, kes sa kirjatähele ja ümberlõikamisele vaatamata oled Seadusest üleastuja.
28Ei ole ju juut see, kes seda on väliselt, ega ole ümberlõikamine see, mis on väliselt ihu küljes,
29vaid juut on see, kes seda on sisemiselt, ja õige ümberlõikamine on südame ümberlõikamine, mis toimub vaimu, mitte kirjatähe varal. Niisugune saab kiituse mitte inimestelt, vaid Jumalalt.
Paulus oli kunagi pühendunud juut ja oma usu fanaatik. Mujal kirjutab ta põhjalikust muutusest, mis leidis aset, kui ta kohtas ülestõusnud Jeesust (vt Fl 3:4-11). Ta ei unustanud kunagi tugevat uhkust, mida ta oli kunagi oma juudi pärandi üle tundnud. Ta pöördub nende poole, kes tunnevad sedasama, mida tema kunagi tundis, kes on uhked oma erilise suhte üle Jumalaga, oma seaduse üle, ja kes tundsid end seetõttu moraalselt ja vaimulikut üle kõigist teistest (s 19-20).
Paulus näitab selle suhtumise silmakirjalikkust ja küsib, kas nad on vaimselt pilves – vaadates teistele ülalt alla, sooritavad nad ise samu patte (s 21-23). Ja et seda arvamust rõhutada, tsiteerib Paulus Vana Testamenti (vt Js 52:5; Hs 36:22) – juutide pühimat raamatut, mida nad pidasid eriliseks ilmutuseks Jumalalt.
Meessoost juudile oli ümberlõikus kuulumise märk. Paulus väidab, et välispidiselt võib märki kanda, kuid sisemiselt olla ikka kaugel Jumalast. Loeb süda, mitte religioossed atribuudid (s 28–29).
Proovi lihtsat harjutust ja pane sõna „juut“ asemele „kristlane“ (s 17) ning seejärel loe järgnevad salmid uuesti läbi.
Ka meie võime olla süüdi selles, et vaatame teistele ülevalt alla uskudes, et meil on Jumalaga mingi oma rida, kuigi elame sihipäratult ja toetume heakskiidu teenimiseks religioossetele tegevustele. Lühidalt – ka meie võime olla süüdi selles vaimses uhkuses, millest Paulus siin räägib.
See, mis loeb, on süda - see on võti. Südame ümberlõikus tähendab kõigest loobumist, mis kurvastab Jumalat. Ja eelkõige kurvastab teda uhkust.
Selle kommentaari autor: Ian Coffey