Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 4:13-25
Näited Aabrahamist13Jah, seda tõotust, et ta saab maailma pärijaks, ei antud Aabrahamile ega tema soole Seaduse kaudu, vaid usuõiguse kaudu.
14Sest kui need, kes on Seadusest, oleksid pärijad, siis oleks usk muutunud tühjaks ja tõotus oleks tühistatud.
15Sest Seadus soetab viha, aga kus Seadust ei ole, seal ei ole ka üleastumist.
16Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa -
17nõnda nagu on kirjutatud: "Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!" - Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid.
18Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: "Nõnda peab olema sinu sugu."
19Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda.
20Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat
21ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud.
22Seepärast see arvestatigi talle õiguseks.
23Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast,
24vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse,
25kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.
Kohtan mõnikord inimesi, kes ütlevad “me kõik vajame usku,” justkui usk oleks iseenesest mõni eriline voorus. Tegelikult võib meil olla hunnikutes usku millessegi, mis on vale. Tänane lõik tuletab meelde, et eluliselt oluline on see, millesse me usume. Aabrahami usk on hea näide. See oli fikseeritud loomise ja ülestõusmise Jumalale, kes annab surnutele elu ja kutsub asju olemisse (s17). Tema usk kasvas raskustes tugevamaks (s20). Aabrahami usu kvaliteet säras ka keerulistel aegadel, kui ta jäi kindlaks sellele, et Jumal täidab oma lubaduse (s21). Tänane lõik annab meile õppetunni usu kohta ning varustab meid nimekirjaga meie teekonnal Jeesuse jüngritena. Kristlus on rohkem kui ähmane uskumus – see keskendub Jumalale, kes on ennast ilmutanud loodus, Piiblis ning üle kõige Jeesuses. Meie usk peab saama toitu vaimuliku distsipliini kaudu selleks, et kasvaksime. Usku katsutakse tihti raskustes läbi – kuid Aabrahami kombel saame kogeda julgustust ning lisa jõudu keerulistes kohtades (1.Ms 15:1-6; 21:1-5; Hb 11:11-19). Aabrahami lugu meenutab meile ka seda, et Jumala kell võib teinekord lüüa aeglasemalt, kui meie oma – kuid aega näitab see täpselt. Kui loeme 1.Moosese raamatut, siis näeme, et Aabraham ootas mitu aastat Jumala lubaduse ja Iisaki sünni vahel. See asetab salmid 20-21 konteksti – siin on usurännakul olev mees. Rännakul, mis võttis rohkem, kui 5 minutit.
Põlvkonnas, kus kiir-asjad on lahenduseks nii paljudele olukordadele, oleme kuulmas hoopis teist rütmi.
Laseme oma rännakul tiksuda taeva rütmis.
Selle kommentaari autor: Ian Coffey