Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 5:12-21
Surm tuli Aadama, elu tuleb Kristuse läbi12Sellepärast, nii nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud.
13Sest patt oli maailmas juba enne Seadust, aga pattu ei arvestata, kui seadust ei ole.
14Ent surm valitses Aadamast Mooseseni ka nende üle, kes ei olnud pattu teinud niisuguse üleastumisega nagu Aadam, kes oli eeltähenduseks temast, kes pidi tulema.15Kuid armuanniga ei ole nõnda nagu üleastumisega! Sest kui ühe inimese üleastumise läbi paljud on surnud, siis seda kindlamini on paljudele saanud ülirohkeks Jumala arm ja and ühe inimese - Jeesuse Kristuse - armu kaudu.
16Ja anniga ei ole nõnda, nagu ühe patustanu puhul võiks olla, sest üheainsa üleastumise järel sai kohtumõistmine surmamõistmiseks, armuand aga on paljude üleastumiste järel õigeksmõistmiseks.
17Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud kuningana selle ühe kaudu. Aga seda kindlamini need, kes saavad armu ülirohkesti ning õiguse anni, hakkavad valitsema kuningana elus selle ühe - Jeesuse Kristuse - kaudu.18Nõnda siis, nagu ühe üleastumise läbi tuli kõigile inimestele surmamõistmine, nii on ka selle ühe õigusteo läbi kõigile inimestele saanud õigekssaamine eluks.
19Sest otsekui tolle ühe inimese sõnakuulmatuse tõttu on paljud saanud patuseks, nõnda saavad ka selle ühe inimese kuulekuse läbi paljud õigeks.
20Seadus on aga kõrvalt sisse tulnud, et üleastumine suureneks. Ent kus patt on suurenenud, seal on arm saanud ülirohkeks,
21et otsekui patt on kuningana valitsenud surma abil, nõnda valitseks armgi kuningana õiguse kaudu ja viiks igavesse ellu Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi.
Piiblitraditsioonis vaadatakse surma kui vaenlast (1Kr 15:26). Mõnele tuleb see traagiliselt vara, teistele aga võib kasvav keha ja meele funktsioonide hääbumine minna nii pikaks, et surmamoment on lausa kergendus. Aga vara või hilja, surm valitseb meie kõikide üle, just nii nagu Pauluse meile siin meelde tuletabki (s 14,17,21).
Ka on piibellikus mõtlemises surm karistus, Jumala viha väljendus patu vastu (Ps 90:7-11). Mitte küll nii, et surma peaks üksiksik võtma kui isiklikku karistust oma patu eest, kuid surelikkus üldinimliku nähtusena on Jumala karistus inimese eneseülenduse pärast. Ja kuna patustavad kõik, siis kõik ka surevad (Rm 6:23). Kui Jumal meile appi ei tuleks elaksime kõik patu ja surma topeltdiktaadi all.
Aga Jumal on appi tulnud! Paulus on just selgitanud kuidas Jumla murdis patu väe läbi Jeesuse Kristuse sõnakuulelikkuse ( s19), nii et meid mõistetakse õigeks usust ( 5:1) ja lepitatakse Jumalaga (5:11). Kui aga nii, siis järgneb sellele loogiliselt ( s12) et Jumla on murdnud ka sumra väe. 12.salmis alustab Paulus üht lauset mida ta aga kunagi päriselt ei lõpeta. Oleks ta selle lõpetanud, kõlanuks see ilmselt nt nii: ” Nii ka läbi ühe mehe tuli õigsus maailma ja läbi õigsuse elu; ning selle läbi on elu tulnud kõikidele, sedamööda kuidas kõik on Jumala ees õigeks tehtud.” See ülim and, mis on meestele ja naistele läbi Kristuse toodud, on elu and – mis meie käes praegu on lootuse näol (5:2, 8:24) ja mida täies mõõdus saame maitsta ülestõusmises. Arm on võitnud surma türannia (s 21) nign kutsub meid jagama Jumala elu ja valitsust (s 17).
Selle kommentaari autor: Alastair Campbell