Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm. 6:1-11
Ühendus Kristusega vabastab patust1Mis me siis ütleme? Kas püsida patus, et arm suureneks?
2Ei, mitte sugugi. Meie, kes oleme patule surnud, kuidas saaksime selles veel elada?
3Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?
4Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.
5Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega,
6teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu.
7Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud.
8Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga,
9teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam,
10sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale.
11Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.
Paulus kaitseb oma evangeeliumi (1:16) kui Jumala väge päästeks kõigile inimestele samal alusel – üksnes usul. Just nimelt paganatel ei ole vaja omaks võtta Seadust kui eluviisi, - mida tähistavad ümberlõikamine ja toitumisreeglid – selleks, et kuuluda Jumala rahva hulka. Kuid juhul kui Seadus ei ole enam siduv, mis siis hoiab uusi pöördunuid elamast patust elu? Kas armul põhinev religioon saab olla moraalselt tõsiseltvõetav? Just see on küsimus, mida küsivad Pauluse kriitikud esimeses salmis (Rm. 3:8).
Pauluse vastuseks on osutada kristliku pöördumise kallihinnalisele sammule. Tema pöördunud ei ole mitte ainult alla kirjutanud nn. otsusedokumendile, vaid on jätnud seljataha oma endise elu, kõik, mis andis neile väärtuse, kindlustunde ja identiteedi ning on ühendatud ristimise läbi Kristuse ja Tema rahvaga. Oma endiste kaaslaste silmis on nad surnud ning nende ristimine oli nende matuseks. Just nii nagu Kristus suri “väljaspool väravat” (Heebr. 13:12-13), hüljatuna oma rahva poolt, nii on ka tema järgijad kogenud hüljatust (ja võibolla vägivalda) nii, et Paulus saab öelda, et nad on ühendatud Kristusega Tema surmas, tegelikult Temaga koos risti löödud. Jeesus kõneles sarnase sõnastusega (Mk. 8:34). Ristimine on otsustav hetk; mitte sellepärast, et see tooks esile mingi maagilise muutuse, vaid seetõttu et - nii nagu iga pöördumine islamist või hinduismist näitab -, see on hetk kui su uus usk saab avalikuks ja võimalike repressioonide põhjuseks.
Sellise inimese jaoks ei saa olla tagasiminekut vana elu mugavate kompromisside juurde. Ainuke tee on edasi uude ellu ja uude elustiili, vastavalt Kristuse ülestõusnud elule, ja saades volituse uueks eluks Tema uue elu läbi (salm 5, 8-10).