Loomu poolest kujutame ette, et sõnakuulekus Jumala käskudele on orjuse vorm ning et selleks, et olla vabad, peame mässama Jumala seaduse vastu. Tegelikult on just vastupidi. Me oleme orjad, olles lahus Jumalast, me oleme oma isekate himude orjad (salmid 6,17,20). Nõnda nagu ütles Jeesus: “Igaüks, kes teeb pattu, on patu ori” (Joh. 8:34). Kui me asetame endid Kristuse valitsuse alla, saame esimest korda oma elus vabaks, saame vabaduse mitte patustada, vaid teenida Jumalat, - mitte vastu tahtmist või hirmust, vaid “kogu südamest” (salm 17).
Nüüd kui meil on valik, on väga tähtis, et valime õieti, sest et nendel valikutel, mida me teeme, on tagajärjed nii selles kui tulevases elus. Me saame anda endid Jumalale nii, et olla vastavad Kristuse eeskujule (salm 17) ja nõnda saada Tema õiguse vahenditeks maailmas (salm 13). Kui me seda teeme, saavad meist pühad inimesed (salm 22), aina enam ja enam Kristuse sarnased ning lõpuks siseneme Jumala igavesse ellu (salm 23). Alternatiivina võime valida teha seda, mis on vale, millisel juhul me leiame endid minemas tagasi endisesse orjusesse, kasvades Kristusest eemale, meil ei õnnestu nautida meile antud igavest elu ja me astume rajal, mis viib surma.
Pauluse kriitikud ei oleks kindlasti olnud vastu millelegi sellest õpetusest. Küsimus nende jaoks oli: kuidas saab aidata paganatest pöördunuid teha õige valik? Ning vastus tundus samavõrra ilmne: Seaduse läbi. Las uued kristlased võtavad endile Seaduse ikke, mille Jumal on armulikult andnud ning ühinevad kogukonnaga, mille määratleb säärane seadusest kinnipidamine, ning kõik on hästi. Kuid Paulus leidis armu milleski muus (ptk 7, salm 6).