Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 84
Igatsus Jumala koja järele1Laulujuhatajale, gati pillil mängijale: Korahi laste laul.
2Kui armsad on sinu hooned, Issand Sebaot!
3Issanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing; mu süda ja mu ihu hüüavad rõõmsasti elava Jumala poole.
4Lind on ju enesele aseme leidnud ja pääsuke enesele pesa, kuhu ta paneb oma pojad: sinu altarid, Issand Sebaot, mu kuningas ja mu Jumal!
5Õndsad on need, kes elavad sinu kojas; nad kiidavad sind alati. Sela.
6Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad.
7Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega.
8Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.
9Issand, vägede Jumal, kuule mu palvet, võta kuulda, Jaakobi Jumal! Sela.
10Meie kilp, Jumal, vaata siia ja pane tähele oma võitud mehe palet!
11Sest üks päev sinu õuedes on parem kui muid tuhat; ma seisan pigemini läve juures oma Jumala kojas, kui viibin õelate majades.
12Sest Issand Jumal on päike ja kilp; armu ja au annab Issand ega keela head neile, kes laitmatult elavad.
13Issand Sebaot, õnnis on inimene, kes sinu peale loodab.
Tänane laul kirjeldab palverännakut Jeruusalemma ja rõõmu templisse jõudmisest, kus psalmist kohtub Jumalaga. Ta kasutab teekonda ja templi sisemust, kirjeldamaks palveränduri vaimuliku elu sisemist liikumist, nagu tempel oli nii geograafiliselt kui vaimulikult Iisraeli usu keskpunkt (2Saam 7:2; Aja 6:12-42).
Jeruusalemma minek ei olnud üksnes rännak, vaid ülistusakt. Kolm korda aastas toimuvad pidustused nagu Paasapühad, Nelipüha ja Templipüha (2Mo 23:14-17; Luuka 2:41-50) olid põhjuseks, miks Iisraeli mehed ja nende perekonnad võtsid ette selle teekonna, mis oli nii vaheaeg, perepuhkus, vaimulik värskendus kui ka rõõmus pühitsemine. Rännati jalgsi, see ei olnud alati kerge, kuid jõudmine Jeruusalemma ja sisenemine templisse tõi ülevoolava rõõmu, kiituse ja kohtumise Jumalaga. Palverändurid tõid oma vilja ja karja, et ohverdada seda tehtud pattude lunastuseks, tänada Jumalat õnnistuste eest, pühendada oma elud ja uuendada oma usku. Nad ootasid läbematult hetke, mil said ühineda jumalateenistusel ülistusega, nad sisenesid templisse alandlikkuses ja meeleparanduses, olles teadlikud Jumala ligiolust ja andestusest.
Meie elus peab olema koht hõiskamisel ja kiitusel. Meil on vaja aega, et olla üksi koos Jumalaga ja samuti teada, kuidas kohtuda Jumalaga perekonnas ja usklike kogus. Ülistuskoosolekul või üksinda Jumala ligiollu minek peaks olema rõõm ja õnn, privileeg, millesse me ei suhtu kerglaselt selles maailmas, kus paljud kannatavad oma usu pärast. Kogu meie elu on kui üks palverännak (1Aja 29:15; Heeb 11:13-16).
Selle kommentaari autor: Richard Harvey