Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap. 1:1-14
Eessõna1Esimese raamatu, Teofilos, ma kirjutasin kõigest sellest, mida Jeesus algusest peale tegi ja õpetas
2kuni selle päevani, mil ta võeti üles taevasse pärast seda, kui ta apostlitele, keda ta oli valinud Püha Vaimu kaudu, oli andnud korraldusi.
3Neile ta oli pärast oma kannatamist näidanud ennast elavana, tõendades seda mitmel viisil, ilmudes neile neljakümne päeva jooksul ja kõneldes Jumala riigist.Jeesuse taevaminek4Kui siis Jeesus viibis koos nendega, keelas ta neil Jeruusalemmast lahkuda, käskides jääda ootama Isa tõotust, "mis teie olete minult kuulnud.
5Johannes on küll ristinud veega, aga teid ristitakse Püha Vaimuga üsna varsti pärast neid päevi."6Siis küsisid temalt need, kes olid kokku tulnud: "Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?"
7Tema aga ütles neile: "Ei ole teie osa teada aegu ja tunde, mis Isa on iseenese meelevallaga seadnud,
8vaid te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni."9Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest.
10Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest,
11kes ütlesid: "Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat."Mattias valitakse kaheteistkümnendaks apostliks12Siis nad pöördusid tagasi Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal ühe hingamispäeva teekonna kaugusel.
13Ja kui nad linna tulid, läksid nad ülemisse tuppa, kus neil oli tavaks viibida: Peetrus ja Johannes ja Jaakobus ja Andreas ja Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja seloot Siimon ja Juudas, Jaakobuse poeg.
14Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega.
Kas on s e e aeg? Kas oleme juba kohal? Need meie hulgast, kes on tuttavad perepuhkustega, teavad neid küsimusi liigagi hästi. Kuid ei saa olla kohalejõudmist ilma teekonnata. Jeesus räägib oma jüngritele, et “millal” küsimus ei ole nende küsida (salm 7). Meie ülesanne ei ole mitte ära arvata tulevikku, vaid töötada koos Jumalaga selle tuleviku saabumise nimel.
Kuidas seda teha? Tunnistades kogu maailmas Püha Vaimu väe läbi Jeesusest, kes on meie tulevik. Kõneldes kirikuajaloost võime näha 20. sajandit kui Nelipühi sajandit, mille jooksul kirik mõtles üle ja koges uuesti Püha Vaimu, samaaegselt olles misjoni plahvatusliku arengu tunnistajaks. Need kaks on omavahel seotud. Vaevalt on üllatav, et kuna Jeesus ise tuli Püha Vaimu väes (Lk. 4:14), siis need kelled ta välja läkitab, peaksid minema samas väes, juhul kui nad soovivad kanda ehtsat tunnistust Temast, kelle peal Vaim puhkas (Joh. 1:33).
Kuid kõik see jutt väest tõstatab õigustatult mõned küsimused. Mõnede jaoks on vägi iseenesest hüpnotiseeriv ning kahjuks libiseb fookus kergesti vaatemängule ja imedele. Hilisemal ajal Peetrus noomib rangelt nõid Siimonat taolise ebajumaliku suhtumise pärast (8: 9-24). Teiste jaoks liigub pendel teise äärmusesse. On palju juttu Jeesusest, kuid vähe tõendeid või kogemust väest, mis elas Temas. Issanda jaoks aga kuuluvad mõlemad ühte (Mt. 22:29). Vägi peab alati olema keskendatud tunnistusele Temast, see ei ole kunagi asi iseenesest. Ning need, kes kannavad edasi tunnistust Jeesusest, ei peaks riskima ülestõusmise ilmse eitamisega selle läbi, et neil ei õnnestu endi eludes peegeldada selle Jumala väge, kes Jeesuse üles äratas (Rm. 8:11).
Selle kommentaari autor: Rikk Watts