Paulus on viimaks lõpetanud selle suurepärase kirja. Lahkudes hoiatab ta, et valeõpetajad tulevad vältimatult kogukonda - lõhestama ühtsust ja vastu rääkima apostellikule õpetusele, millel Pauluse evangeeliumisõna rajanes. Paulus innustab valvsust. Ta on arutlenud ja hoolikalt selgitanud evangeeliumi roomlastele ning loodab, et nad eristavad iga uue õpetuse. Vastakaid õpetusi ja nende esitajaid tuleks vältida. Need, kes tekitavad lõhesid, ei teeni Kristust, vaid nende endi huvisid ja heaolu. Kristlasi ei peaks eksiteele viima meeldivalt kõlavad sõnad ja meelitused.
Hiljuti kõnelesid mu linnas avalikult kaks silmapaistvat kirikujuhti, eitades evangeeliumi põhilisi õpetusi. Nad keskendusid armastusele, kuid ignoreerisid Jumala ajaloolist ilmutust Pühakirjas. Meedia vastukaja põhjal otsustades olid paljud petetud. Eksiteele viimisel on kohutavad tagajärjed. Paulus soovib, et tema lugejad oleksid targad selle osas, mis on hea ja et neil oleks läbimõeldud arusaamine. Kuulekus peab olema eristav, mitte pime. Nii nagu ka Jeesus õpetas (Mt. 10:16) – ainuke asi, mille suhtes peaksime olema naiivsed, on kurjus ise.

Selleks, et eristada üksteisest usu peamisi ja äärealasid, on vaja palju tarkust. Me peaksime olema valvsad õpetajate osas, kes jätavad kõrvale pühakirja, kes ei austa Kristust Issandana või kelle elu ja õpetus ei edenda headust. Mõnikord on mittenõustumine vältimatu evangeeliumi tõe säilitamiseks. Küsimused ei pruugi alati olla lihtsad. Seistes silmitsi taoliste valikutega on meil vaja suurt eristamisvõimet teadmaks, kuidas parimal kombel jumaliku tarkuse abil vastata.
Meie tarkuse allikaks on Jumal (1. Kor. 1:30). Tema tarkus on täiuslikult nähtav plaanis, kuidas Kristuse läbi kogu inimkond võib olla õigeks mõistetud Tema armu tõttu ning vabastatud selleks, et armastada Teda ja kuuletuda Talle.