Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Väeline palve

Neljapäev, 3. Juuni 2010

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ap 4,23-31

Peetrus ja Johannes Suurkohtu ees
1Sellal kui apostlid rahvale rääkisid, astusid nende juurde preestrid ja templipealik ja saduserid.
2Neid ärritas, et apostlid õpetasid rahvast ja kuulutasid surnuist ülestõusmist Jeesuses.
3Nad võtsid Peetruse ja Johannese kinni ja panid nad hommikuni vangimajja, sest oli juba õhtu.
4Aga paljud neist, kes olid Sõna kuulnud, hakkasid uskuma, ja mehi sai arvult umbes viis tuhat.5Hommikul sündis, et nende ülemad ja vanemad ja kirjatundjad tulid Jeruusalemma kokku,
6ka ülempreester Hannas ja Kaifas ja Johannes ja Aleksandros ja niipalju kui neid oli ülempreestri soost.
7Ja nad panid apostlid endi keskele seisma ja pärisid: "Missuguse väega või millise nime abil te olete seda teinud?"8Siis Peetrus, täis Püha Vaimu, ütles neile: "Rahva ülemad ja vanemad!
9Kui meid täna üle kuulatakse vigasele inimesele tehtud heateo pärast, mille läbi ta päästeti,
10siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nime abil, kelle teie lõite risti, aga kelle Jumal on üles äratanud surnuist. Sellesama tõttu seisab see inimene siin teie ees tervena.
11Jeesus on
"kivi, mille teie, ehitajad, olete tunnistanud kõlbmatuks, mis on saanud nurgakiviks".

12Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks."13Nähes Peetruse ja Johannese kartmatust ja teada saades, et nad on õppimata ja lihtsad mehed, panid nad seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.
14Ja kui nad nägid tervendatud meest nende juures seisvat, ei olnud neil midagi vastu ütelda.
15Siis nad käskisid neid Suurkohtust välja minna ja pidasid omavahel nõu:
16"Mis me peaksime nende inimestega tegema? Sest see, et nende läbi on sündinud silmapaistev tunnustäht, on teada kõigile jeruusalemlastele ja me ei saa seda salata.
17Kuid et nad sellest nimest ei räägiks enam ühelegi inimesele, siis ähvardagem neid kõvasti."
18Ja nad kutsusid apostlid sisse ning keelasid neil üldse rääkida ja õpetada Jeesuse nimel.
19Peetrus ja Johannes vastasid aga neile: "Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat?
20Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud."
21Nemad aga, veel rohkem ähvardades, lasksid apostlid vabaks, sest rahva pärast nad ei leidnud viisi, kuidas apostleid nuhelda, kuna kõik ülistasid Jumalat toimunu eest.
22Sest inimene, kellele see paranemise tunnustäht oli sündinud, oli üle neljakümne aasta vana.
Koguduse palve
23Pärast vabanemist tulid Peetrus ja Johannes omade juurde ja jutustasid, mida ülempreestrid ja vanemad neile olid öelnud.
24Aga seda kuuldes tõstsid need ühel meelel häält Jumala poole, öeldes: "Issand, sina, kes sa oled teinud taeva ja maa ja mere ja kõik, mis on nende sees,
25kes sa oled meie isa Taaveti, oma sulase suu kaudu Püha Vaimu läbi öelnud:
"Miks paganad möllavad ja rahvad taotlevad tühja?

26Ilmamaa kuningad on astunud siia ja vürstid on kogunenud ühte paika Issanda vastu ja tema Messia vastu."
27Sest tõepoolest, selles linnas on Heroodes ja Pontius Pilaatus kogunenud ühte paganatega ja Iisraeli rahvaga sinu püha sulase Jeesuse vastu, keda sa oled võidnud,
28et teha seda, mis sinu käsi ja nõu olid ette määranud sündima.
29Ja nüüd, Issand, vaata nende ähvarduste peale ja lase oma sulastel täie julgusega kõnelda sinu sõna,
30sirutades oma käe haigete parandamiseks ning tunnustähtede ja imetegude sündimiseks sinu püha sulase Jeesuse nime läbi."31Ja nende palve järel kõikus paik, kus nad olid koos, ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ja nad kõnelesid Jumala sõna julgesti.
Ühine vara
32Ja usklike kogul oli üks süda ja üks hing ning keegi ei öelnud oma vara kohta, et see on tema oma, vaid kõik oli neil ühine.
33Ja apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist, ja suur arm oli nende kõikide peal.
34Nende seas ei olnud keegi puuduses, sest kõik, kes olid maade või majade omanikud, tõid müümisel saadud raha
35ja panid apostlite jalge ette. Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas keegi vajas.
36Näiteks Joosep, Küprose saarelt pärit leviit, keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabaseks, mis tähendab Julgustuse poeg,
37müüs ära oma põllu ning tõi raha ja pani apostlite jalge ette.

„Issand meie Jumal, kui auline on sinu nimi kogu maailmas!“ (Psalm 8;1)

Tänane tekst pakub meile korduvat lugemist, eriti eelnenud sündmuste valgel. Mis oli tekitanud selle käesoleva probleemolukorra? Mille pärast uskujad nüüd palvetavad?
Näeme, et nende palvet kujundas arusaamine Jumalast ning tema eesmärkidest selle maailmaga ( s 26). Kui suudame natukenegi aduda Jumalat tema väes ja auhiilguses siis kasvab meie kindlus. Kui paneme tähele mida Jumal teeb ja kuidas toimib, siis tekib meis igatsus end temaga identifitseerida. Kui mõistame Jumala päästeplaani tohutut mastaapsust Jeesuses siis ei jää meile muud üle kui jagada seda päästesõnumit.
Vaata veelkord seda palvet - luba selle tõdedel läbistada oma süda ja meel, isnpireerida sind ning vasta sellele.
Kummalisel kombel ei leia me siit mingit palvet isikliku kaitse pärast. Jüngrid jutlustavad ja teevad imesid sedamööda kuidas Jumal selleks kõigeks armu jagab. Neile varakristlastele on kõige olulisem et Jumala nimi saab austatud ning tema töö maailmas saab edasi viidud. Ja just sellisel, enese täielikul Jumala eesmärkidele üleandmisel, langeb Vaim. Kui meie julgeme palvetada „Sinu riik tulgu“ siis võiksime ka valmis olla selleks et meid raputatakse välja isiklikust tavamugavusest ning et leiame end Jumala uues maailmas , kus meie oma plaanid ning eesmärgid saavad kõik allutatud Temale. William Temple on öelnud: „Kui ärgitame Vaimu, peame valmis olema ka selleks auliseks valuks mis kaasneb sellega kui Tema vägi meid haarab ja ära viib meie väikeselt orbiidilt Kõikväelise igaveste eesmärkide teenistusse, kelle haardes meie elud on kui tolmukübemed. Hing mis onVaimust täidetud on puhtaks põletatud igasugusest uhkusest ning armastusest kerge elu vastu, kõigest enesega rahulolust ning enesele lootmisest; aga samas on see hing leidnud ainsa tõelise väärikuse, ainsa jääva rõõmu. “

Mis juhtuks kui meie palvetaksime nii nagu need uskujad seal? Mida oleks vaja selleks, et meie kogudustes oleks enam selletaolist palvetamist?

Selle kommentaari autor: John Grayston