Peetrus sisenes Korneeliuse kotta ning kohe üllatati teda ootamatu tervitusega - väepealik langes tema ette austuses ( 10:25). Lubamata enesel sekunditki sellises ebakohases austuses naudiskleda, tõstis Peetrus Korneeliuse jalule selgitades, et jumalakohast austust ei ole vaja osutada ühelegi inimesele. Kontrastsena asetub selle pildi kõrvale hetk mil Tüürose ja Siidoni asunikud annavad Heroodesele teenimatut austust ning viimane ei liiguta sõrmegi et seda kuidagi katkestada. Selle asemel et oma tegelikku positsiooni enesele teadvustada, kümbleb Heroodes inimestepoolses jumaldamises. Ta ignoreerib isegi tõsiasja et inimeste ülistavad sõnad väljenavad ilmseid meelitusi eesmärgiga saavutada võimalikult soodsad tulemused läbirääkimistel ( s 20).Erinevus Peetruse ja Heroodese vahel ei ole võimalik enam ilmekamalt esile tuua. Heroodes tõukab Jumala enese troonilt vägagi efektiivselt, võttes enesele selle mis kuulub üksi Jumalale. Peetrus teeb kõik et vältida vähmatki segadust mis kuidagi võiks kahjustada Jumala au ning tõstaks loodu ärateenimatult kõrgele, Looja, enese positsioonile.Jumal ei ole inimeste kiitmist ära keelanud, vastupidi ta julgustab igati inimliku saavutuse tunnustamist ( 1Kr 16:18). Siiski - kui me ei suuda enam alandlikkuses teadvustada Jumalat kui kõige allikat ; kui meie ülbus ning võimed panevad meid ignoreerima oma piiratust, oleme ka meie sisenenud juba ebajumalateenimise alale ja Jumal ei salli enese kõrval rivaale. Heroodese ebajumalateenimine on labaselt otsene, kuid on ka peiditumaid viise - näitkes veendums, et meie enese suutlikkus ja võimed toovad läbimurdeid ning palvetamise alavääristamine; või kui meil on kasvavalt vajadus teiste kiituse järele. Heroodese ülbus toob kaasa kohtumõistmise ( s 23) ning Luuka kirjeldus ei jäta mingit kahtlust selles kes tegelikult universumis valitseb. Loo lõpus on Heroodes kadunud, Jumala töö aga läheb edasi ja laieneb Pauluse ja Barnabase teenimistöös.