Salm 10 räägib, et meie ümber on alati olnud ja on ka praegu palju valetajaid, vastuhakkajaid, lobisejaid, kasuahneid. Mida nendega peale hakata? Nad on löönud haavu meie südamesse, aga vahest pole me ise osanud neid ümber veenda: kuigi Jumala sõna tundmine annab usukindlust, ei tee see veel kaugeltki igaühest sõnaosavat väitlejat. Ja kas meil ongi kohustust alati ja igas vaidluses “peale jääda”? Isegi Jeesus keeldus teatud hetkedel lihtsalt vastamast.

Ent kui oleme eksiteele viidud või meid on haavatud, ei piisa sellest, kui me lihtsalt tõdeme seda. Meil tuleb leida vabadus need haavad ületada, jõuda sinnamaale, kus omandame julguse andestada neile, kes meile on haavu löönud. Tõeline oht on klammerduda viha ja kibeduse külge, sest siis saavad meist haavade, mitte armastuse kandjad ja levitajad.
Olgem siis tähelepanelikud, et meist endist ei saaks inimesi, kes nimetavad end usklikuks, kuid kelle elus ei avaldu enam Jumala armastus ja halastus, vaid kibedus ja viha (s 16).

Nüüd tahaks palvetada: “Lootuse Jumal, aita mul eristada tõde ja valet, kiitust ja meelitusi, ausust ja pettust. Tänan Sind sõprade ja tuttavate eest, keda ma võin usaldada.”