Tänasest tekstist võime välja lugeda, et kui kuningas või rahvajuht ei lase oma elu juhtida Jumalal, siis ta tegelikult ei olegi kuningas. Tekstis on antud väga konkreetne hinnang kuninga või juhi positsioonile: see ei ole ainult amet ega seisus, vaid eelkõige määratleb seisundi vaimulik hoiak ja suhtumine Jumalasse.
Kui Peetrus nimetab kristlasi valitud sooks, kuninglikuks preesterkonnaks (vt 1Pt 2:9), siis võime järeldada et meiegi süda peaks olema kui veeojad, mida juhib Jumal. See on loomulik ka seetõttu, et Tema on eluvee allikas. Me lähtume Temast, sõltume Temast ja ilma Temata ei oleks meil elu.
Aga kui me ei ole juhitavad? Järgnevates salmides on ära näidatud, mis juhtub, kui juht või ükskõik kes ei ole aldis Jumala juhtimisele. Kui see, kes tahab olla n-ö kuninglikul positsioonil, on küll näiteks tugev majandusmees või kaval välispoliitik, kuid jääb kurdiks hädasolija kurtmisele, siis eirab ta õiguse-õigluse jumalikku seadust, milleks tema positsioon teda kohustab, siis on tema sisimas vägivald, mida siin nimetatakse õelaks. Ja siinsed õpetussõnad juhivad meid tõdemuse juurde: õelate vägivald viib nagu tulvavesi ära neid endid – jumalikud printsiibid toovad õigluse esile varem või hiljem.
Meiegi ühiskonnas on neid, kes tahaksid valitseda inimesi, kuid nende mõtted ja arvestused on seotud vaid majanduslike teguritega. Tavalise inimese heaolu ei ole enamasti üldse argument, mis muudaks olulisi otsuseid. Ja nii kannatavadki just need, kes on hädas – nende häält ei võeta kuulda.
Annaks Jumal kõigepealt meile endile, aga samavõrra ka meie juhtidele kuuljat kõrva ja valmisolekut sirutada abistav käsi. Siis ei taba meid õelate saatus, vaid leiame elu, õiguse ja au (s 21).