Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 11:45-57
Suurkohus otsustab Jeesuse hukata45Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud.
46Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis Jeesus oli teinud.47Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: "Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.
48Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva."
49Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: "Teie ei tea mitte midagi
50ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub."
51Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.
52Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.
53Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.54Nüüd ei käinud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära kõrbelähedasse paika, Efraimi-nimelisse linna ning viibis seal koos jüngritega.55Aga juutide paasapühad olid ligi ning maalt läksid paljud üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks puhastama.
56Siis nad otsisid Jeesust ja pärisid pühakojas seistes üksteiselt: "Mis te arvate? Vaevalt ta tuleb pühadeks?"
57Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi peaks teadma, kus Jeesus on, siis see annaks ta üles, et nad saaksid ta vahistada.
Kui Jeesus Laatsaruse surnuist üles äratas jagunes ümbritsev rahvahulk kaheks. Suur hulk kohalolijaist uskus Jeesusesse (s 45), samal ajal kui teised jooksid laiali, et sündinust teistele kuulutada (s 46). Samal ajal aga märkavad variserid ja kirjatundjad, et Jeesus on tõmmanud joone liivasse. Ning mõistavad ka mislaadiline võitlus ees on. Lahing saab toimuma kahe leeri vahel kus ühel pool on need, „kes usuvad temasse“ ja teisel need, kelle kõrgeim pühendumine on „meie positsioonile ja rahvale“ (s 48). Selline kontrast aga omab ka meie jaoks aktuaalset hoiatust. Ükskõik milline asi- ka pühendumine oma kodumaale või isegi kogudusele, mis saab olulisemaks kui meie pühendumine Jeesusele - on tegelikult osa vaenlase plaanist üldises sõjas Jumala töö vastu. Millised on sinu elu kõige olulisemad pühendumisalad? Ja kas märkad kui need omavahel põrkuvad? Näeme, et isegi sellises olukorras kasutab Jumal vaenlase plaani selleks et omi eesmärke täide viia siin maa peal: nii Kaifase mõrvarlikku salaplaani kui ka tema käsilasi, saame vaadata kui selget prohveteeringu täitumist üldise Jumala päästeplaani elluviimisel (s 49-52).
Ülempreestr Kaifas oli intelligentne ning respekteeritud kogukonna juht, kes oli oma elu pühendanud Jumala otsimisele. Ning tegelikult on tema elu ja selle käik tänapäeva kristlikele juhtidele tarretamapanev hoiatus sellest, et on võimalik „jumalariigi tööst“ sedavõrd hõivatud saada, et inimene lõpetab Jumala plaanidele vastuseismisega. Mida oleks siis Kaifas saanud teha teisiti? Kas meie kujutame ette ühtki teist stsenaariumi tema osas?
Võibolla oleks üks positiivne mudel siin Gamalieli käitumine- ka tema kuulus variseride hulka, kuid hiljem, osaledes Peetruse ja Johannese tegevuse üle otsuse langetamises, võis ta öelda: laske neil minna, sest kui nende tegevus on inimestest, siis hääbub see iseenesest, aga kui see on Jumalast, siis ei suuda te teha midagi selle takistamiseks, vaid siis olete võitlemas Jumala enese vastu. Siis kui Kaifas pidas oma hukkamisenõu Jeesuse vastu - oli ilmselt kohal ka Gamaliel, ja võibolla mälestused sellest koosolekust andsid Gamalielile hiljem jõudu Peetruse ja Johannese kaitseks sõna võtta.
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm