Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 49
Meeletus on loota varanduse peale1Laulujuhatajale: Korahi laste laul.
2Kuulge seda, kõik rahvad! Pange tähele, kõik maailma elanikud,
3nii alamad kui ülemad, üheskoos rikas ja vaene!
4Mu suu räägib tarkusesõnu ja mu südame mõte sügavat tunnetust.
5Ma pööran oma kõrva tähendamissõna poole ja teen kandlega avalikuks oma mõistatuse.
6Miks ma peaksin kartma kurjal ajal, kui mind ümbritsevad mu tagakiusajate pahateod,
7kes loodavad oma varanduse peale ja kiitlevad oma suurest rikkusest?
8Ükski ei või venna eest anda luna ega tema eest maksta Jumalale lunastushinda,
9sest nende hinge luna on liiga kallis ja peab jääma igavesti tasumata selleks,
10et keegi ei jääks elama lõppemata ega näekski hauda.
11Sest nähakse ju, et targad surevad, albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele.
12Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti.
13Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
14See on nende tee, kes loodavad iseendi peale, ja nende järglaste tee, kellele meeldivad nende kõned.
15Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.
16Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu. Sela.
17Ära karda, kui keegi rikastub, kui tema koja au saab suureks!
18Sest oma surma ei võta ta midagi kaasa, tema au ei järgne talle.
19Kui tema ka kiidab oma hinge õnnelikuks oma elus ja teised kiidavad sind, et sa teed enesele hea elu,
20lähed sa siiski oma esiisade sugupõlve juurde, kes iialgi ei saa näha valgust.
21Inimene toreduses, kui tal pole arusaamist, on loomade sarnane, kellele tehakse ots.
Seda psalmi ei kasutatud sünagoogi ülistuses, vaid see oli „õpetuspsalm“ (s 1-4), ning tihedalt seotud Piibli tarkusekirjadnusega nagu nt Õpetussõnad. Psalmist pakub oma lugejatele ( ja mitte ainult oma kaasmaalastele vaid kogu maailmale – vt s 1,2,) tarkust ja arusaamist mis on tulnud pikast maadlemisest inimliku surelikkuse teemaga ( s 5-9). Ja ta näeb, et isegi maailma rikkaim inimene ei saa end vabaks osta inimlikust seisundist ( s 7). Psalmist kasutab siin heebreakeelset juriidilist terminit „lunahind elu eest“, mille all mõeldi sissemakset, millega kriminaalkurjategija sai end vabaks osta seadusega mõistetud surmanuhtlusest. See on võimas kujund kirjeldamaks meie pürgimust „surelikkuse kohtuotsuse“ alt vabaks pääseda, ning inimlikust mõtteviisist, et mingil kombel suudavad rikkus ja võim meid ikkagi päästa või vähemalt leevendada meie olukorda. Just siit tuleneb selles psalmis otsekui refräänina korduv mõte (s 13,21).
Rikkus iseenesest ei ole kuritegu ega halb asi. Kuri ja halb aga on hoiak kus rikkus asetatakse kõrgemale kui Jumal, Jumala asemele ( 2Tm 6:10). Sel viisil asendatakse Hea Karjane ( Ps 23) halva karjasega, surma enesega ( s 15).
Samas ei ole psalmi peamine eesmärk mitte manitseda rikkaid vaid palju enam julgustada ustavaid. Sest nii nagu neil ei ole tarvis karta rikkaid ja kurje inimesi (s 6,17) – nii ei pea nad ka kartma et surm varastab elult selle mõtte ja tähenduse. Mõneti mitteomase joonena Vana Testamendi tekstidele, tõstetakse siin isiklik ja täielik usaldus Jumala vastu kõrgemale surmast (s 16) – sest Jumal ise on see, kes maksab „elu lunahinna“. Ja see on hämmastav sissevaade Jumala eesmärkidesse Jeesuse läkitamises, kes tuli siia selleks et „anda oma elu lunahinnaks paljude eest“ (Mk 10:45).
Selle kommentaari autor: APÜ