Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Armastus riskib kõigega

Esmaspäev, 20. Detsember 2010

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rutt 1:1-22

Rutt ja Noomi
1Ja neil päevil, kui kohtumõistjad mõistsid kohut, juhtus, et nälg oli maal. Siis läks üks mees Petlemmast Juudamaalt, et võõrana elada Moabi väljadel, tema ja ta naine ja kaks poega.
2Selle mehe nimi oli Elimelek, ta naise nimi Noomi ja ta kahe poja nimed Mahlon ja Kiljon; nad olid efratlased Petlemmast Juudamaalt, ja nad tulid Moabi väljadele ning jäid sinna.
3Aga Elimelek, Noomi mees, suri, ja Noomi jäi järele oma kahe pojaga.
4Ja need võtsid endile moabi naised: ühe nimi oli Orpa ja teise nimi Rutt; ja nad elasid seal ligi kümme aastat.
5Siis surid ka mõlemad pojad, Mahlon ja Kiljon, ning naine jäi üksi, ilma oma kahest pojast ja mehest.
6Ta võttis siis oma miniatega kätte ja läks Moabi väljadelt tagasi, sest ta oli Moabi väljadel kuulnud, et Issand oli hoolitsenud oma rahva eest, andes neile leiba. 7Ta läks ära paigast, kus ta oli olnud, ja temaga koos ta kaks miniat. Aga olles teel tagasi Juudamaale,
8ütles Noomi oma mõlemale miniale: "Minge, pöörduge kumbki oma ema koju! Issand tehku teile head, nagu te olete teinud surnuile ja minule!
9Andku teile Issand, et leiaksite varjupaiga kumbki oma mehe kojas!" Ja ta suudles neid. Aga nad tõstsid häält ja nutsid
10ning ütlesid temale: "Ei, me läheme koos sinuga su rahva juurde!"
11Aga Noomi ütles: "Minge tagasi, mu tütred! Miks peaksite tulema koos minuga? On mul siis veel poegi üsas, et need võiksid saada teile meesteks?
12Minge tagasi, mu tütred, minge, sest mina olen liiga vana, et minna mehele! Kui ma ütleksin: Mul on veel lootust, kui ma veel täna öösel saaksin mehele ja sünnitaksin poegigi,
13kas tahaksite siis oodata, kuni nad suureks saavad? Kas tahate seni meheleminekust hoiduda? Ei, mu tütred, mina kannatan tõesti rohkem kui teie, et Issanda käsi mind on tabanud."
14Aga nemad tõstsid häält ja nutsid veel enam; Orpa suudles seejärel oma ämma, kuna Rutt jäi tema seltsi.
15Noomi ütles: "Vaata, su kälis pöördus tagasi oma rahva ja jumalate juurde. Pöördu ka sina oma käliksele järele!"
16Kuid Rutt vastas: "Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal.
17Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!"
18Kui Noomi nägi, et Rutil oli kindel nõu temaga kaasa tulla, siis ta sellest enam ei rääkinud.
19Nii läksid nad mõlemad, kuni jõudsid Petlemma. Ja kui nad Petlemma tulid, siis oli kogu linn nende pärast liikvel ja naised küsisid: "Kas see on Noomi?"
20Aga tema vastas neile: "Ärge hüüdke mind Noomiks, hüüdke mind Maaraks, sest Kõigeväeline on mulle valmistanud palju kibedust!

„Kuhu sina lähen, sinna lähen mina ka…“ – kellele võiksid sina öelda sellise veendumusega need sõnad? Kas tahaksid praegu nende sõnadega Issandale kinnitada uuesti oma pühendumist minna kuhu iganes tema juhib?

Ruti raamat räägib põhiliselt Naomist ja tema põgenemisest. Naomi on jäänud võõral maal täiesti kaitseta ning majandusliku toeta, sest nii tema mees kui mõlemad pojad surid seal. Sündinud tragöödia on ta kibedaks teinud ning ta süüdistab Jumalat ( s13,20-21). See on tegelikult väga loogiline reaktsioon inimese puhul, kes vaatab Jumalat kui üleloomulikku varustajat kõigega – psalmidest võime leida palju sellise hoiaku illustratsioone).
Naomi ei karda Jumalale oma ahastust väljendada. Samas ei halva tema valu ta usku, ega takista teda astumast praktilisi samme. Nii otsustab ta tagasi pöörduda kodumaale, Juudasse.
Lugu keskendub nüüd küsimusele, kes on nõus Naomiga kaasa minema. Ta ise julgustab oma miniaid nende koju, Moabimaale jääma, kus neil oleks suurem väljavaade taasabielluda ning oma turvalisus taastada. Orpa jaoks on see veenev argument, Kuid Rutt keeldub. Kaunisõnaliselt kuid otsustavalt kinnitab Rutt oma ustavust Naomile, kuigi tulevik ei tõota talle muud kui Naomi üksinduse jagamist.
Ruti pühendumisest Naomile on saanud klassikaline illustratsioon täieliku ja kõikeandva pühendumise ning kõikumatu lojaalsuse kohta. Ning viimselt – viib just see ka jõukuseni. Aga tol hetkel ei vali Rutt mitte jõukust; pigem ohverdab ta isikliku turvalisuse ja ambitsioonid Naomi pärast. Millise valiku teeksid sina?
On neid, kes tahaksid öelda „jah“ aga ka neid kes eelistaksid öelda „ei“. Jah-ütlejate tasuks on teekond täis ootamatusi aj seiklusi, ei-ütlejate tasuks aga turvalisus mida nad ise kindlustavad. Orpa hääletab turvalisuse poolt ( ja tema valikut ei taunita), Rutt aga valib seikluse. Ja see rada – täis riske ja usku – on see mida käies rajatakse Jumala kuningriiki.

Jumal kutsub meid radadele, mille lõppu me ei tea ning mille kulgemine on tundmatu. Kas oled valmis astuma välja uskudes ja usaldades – teades et ainult Jumala käsi on see mis juhib ja ainult tema armastus see mis elus hoiab?

Selle kommentaari autor: Jo Bailey Wells