Nii palve kui paastu puhul peame hoiduma kiusatusest esineda teiste jaoks. Need, kes paastuvad teiste jaoks, muudavad paastu naeruväärseks. Paast hõlmab palju enamat kui söögist loobumine. See on vaimse tarkuse saavutamise vahend. Maailma rõõmude nautimine kipub jätma nälga meie vaimu. Sellel on traagilised tagajärjed mitte ainult elu jaoks pärast surma, vaid ka enne surma. Et oleme loodud Jumala näo järgi, ei saa me elada üksnes leivast. Tõeline paastumine teeb meid teadlikuks, et vajame ka "iga sõna, mis pärineb Jumala suust." (Mt 4:4)
Paast ei ole negatiivne harjutus. Paastu puhul pole tegu ei söömise ega söömisest hoidumisega. Paast, mis pole pidu Jeesuses, kes on igavese elu leib, on mõttetu ja kasutu. Leivast loobumine ilma tõelise Leivata kutsub esile füüsilise ja vaimse alatoitumise. Kasutades teistsuguseid metafoore, selgitab Jeesus seda salmides 19-21. Investeerimine igavikku aitab meil hoiduda varanduse kogumisest selles maailmas. Vaesus, mis tähendab pelgalt puudust, ei ole vaimne väärtus.
Paast peab muutuma vaimuliku kultuuri peamiseks koostisosaks. Meil tuleb paastuda nii maitsemeele kui teiste meelte osas. Praegusel ajastul on näiteks silmahimu suurem oht vaimulikule kasvule kui liigsöömine. Isegi Eva langes seetõttu, et puuvili oli meeldiv ta silmadele.