Tänases kirjakohas on kolm peamist juhtmõtet. Esiteks, Jumal annab ainult häid ande oma lastele, sest Jumal on täiesti hea. Tema headus ületab kõik inimeste normid. Isegi maine isa ei anna kivi, kui ta näljane laps küsib leiba. Kas Jumal saab siis jääda ükskõikseks meie vajaduste suhtes? Tegelikult ületab Jumala heldus meie ootused, mõnikord isegi meie vajadused, nagu viie tuhande söötmise loos (Jh 6:12–13).Teine juhtmõte on see. Et jumal on meie Isa, on meil õigus küsida. Aga kuna Jumal on Jumal, on meil kohustus olla hingeliselt tundlikud oma küsimistes. Teiste sõnadega, meie palved ei tohiks Jumalale meie tahet peale suruda. Palve ülesehitus on: "Küsi ... otsi ... koputa". Pane tähele sümmeetriat: otsimine on küsimise ja koputamise vahel. Küsides ja koputades tuleb meil otsida suveräänse Jumala tahet. Kui me seda ei tee, võivad meie küsimise palved muuta meid isekaks ja meie koputamise palved muuta meid jonnakateks (Lk 18:9-14).
Palvetes peame jätma Jumalale suure vabaduse, sest Jumal teab kõige paremini, mida vajame ja mis on pikemas perspektiivis meile hea. Arvestades inimloomu vastuolulisust, võime mõnikord küsida kive kui peaksime hoopis küsima leiba! Siis me ei peaks kurtma, kui vastus meie palvele tuleb leiva asemel kivi kujul. Nälja seisukohalt on isegi vääriskivid üksnes kivid.
Kolmandaks peaks palve muutma meid tundlikuks kaasinimeste suhtes (s 12). Me ootame, et Jumal on tundlik meie vajadustele, kuid sageli keeldume osutamast sama teistele. Palve peaks olema sama palju andmine kui vastuvõtmine.