Mida ka esimeses salmis olevate “jumalate” all ei mõistetaks, on psalmisti toon selgelt pilkav, nagu ka 6.salmis. Nende “jumalate” surelikkses ei saa kahelda. Ja ehk olekski parem selle tiitli taga näha pigema “inimlikke kohtumõistjaid”, või “teiste rahvaste jumalaid/ valitsejaid” või “ingleid” taevases õukonnas.
Ükskõik kes nad on, peavad nad kord tõelisele Jumalale aru andma otsuste eest mida nad on langetanud. Iidsed kohtunikud mitte ainult ei langetanud otsuseid kohtukaasuste osas, vaid neil oli ka võim ja meelevald need otsused täide viia. Ja tänane psalm on selge üleskutse neile tähele panna ning meeles pidada Jumala täiuslikku õigust, langetades erapooletuid otsuseid ning kaitstes jõuetumate õigusi.
Jumala hool õiguse kehtestamise eest on tervet Piiblit läbiv võimas teema. Ta mõistab
õigust Aadama ja Eeva üle Eedeni aias; Kaini üle väljadel, Noa ja tema põlvkonna üle veeuputuses. Tema tõotuses Aabrahamile sisaldub nii õnnistus kui needus neile kes kohtlevad Iisraeli kas hästi või halvasti, ning Ta toob hävituse Egiptuse vaaraole, kes iisraellastest orje rõhus. Tema and käsulaudade näol Moosesele Siiani mäel andis kogu rahvale õigluse ja õiguse standardid, toe Kaananimaale jõudmiseks ja sinna asumiseks ning Jumal luges seda et nad ei suutnud sel maal “ teha õigust”, nende läbikukkumiseks ning karistas seda eksiilii ning hajutamisega.
Jeesuse taastulemises saab Jumala õigus ilmsiks ning avaldatud kõikidele kui “halastus mis kiidab end kohtust kõrgemaks” ning kus patt saab viimaks oma palga.
Juudi traditsioonis öeldakse, et “ maailma hoitakse ülal kolme asja läbi: tõe, kohtumõistmise ja rahu läbi”. Ometi näeme eneste ümber maailma kus rahust on puudu, tõde ei tunta ega mõisteta ning õigusetegemisest keeldutakse.