Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 4:6-13
Vastutus Jumala ees6Aga neid sõnu, vennad, olen ma tarvitanud enese ja Apollose kohta teie pärast, et te võiksite meilt õppida - mitte üle selle, mis on kirjutatud -, et te omavahel ei hoopleks ühe ega teise vastu.
7Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?
8Juba te olete küllalt söönud, juba te olete rikkaks läinud, juba te valitsete ilma meieta kuningatena! Jah, kui te tõesti oleksite juba kuningad, siis oleksime ka meie koos teiega kuningad!
9Mulle tundub, et Jumal on meid, apostleid, pannud kõige viimasele kohale nagu surmamõistetuid areenil kogu maailmale vaadata, nii inglitele kui inimestele.
10Meie oleme Kristuse pärast arutud, aga teie olete arukad Kristuses; meie oleme nõrgad, aga teie olete tugevad; teie olete aulised, aga meie oleme autud.
11Praeguse tunnini me kannatame nälga ja janu, ja oleme paljad, ja meid pekstakse rusikatega, ja meil ei ole kusagil asu.
12Ning me näeme vaeva oma kätega tööd tehes. Kui meid sõimatakse, siis me õnnistame, kui meid taga kiusatakse, siis me kannatame ära,
13kui meid halvustatakse, siis me räägime lahkesti. Me oleme nagu maailma kõntsaks saanud, kõigi jätiseks tänini.
Korintose koguduse probleemiks oli uhkus. Selline suhtumine ohustab kõiki kirikuid ja saab alguse sellest, et ununevad põhireeglid. Üks olulisemaid on see, et kogu meie olemus ja saavutused on Jumala armu vili (15:10). Seega on mõttetu kiidelda sellega, mis on tegelikult pärit Jumalalt (s 7).
Korintose kristlased kandsid oma uhkuse üle juhtidele. Paulus pidi neile meelde tuletama, et juhid on üksnes teenrid, kuitahes palju nende hoolde ka poleks usaldatud (s 1). Kirikujuhid ei peaks liialt muretsema selle pärast, mida liikmed neist mõtlevad (s 3). Oluline on see, mida Jumal mõtleb (s 5). Uhkus muudab meid tuleviku suhtes pimedaks. See paneb meid mõtlema, et meil pole millestki puudus ja Paulus väljendab üksnes oma kibestumist korintlasi hoiatades (s 8).
Tegelikkus oli apostlite jaoks teistsugune – nad ei mõelnud tulevasele aule, vaid sellele, kuidas tänaste raskustega toime tulla. Neid koheldi halvasti (s 13) ja uhkus polnud tõsiseltvõetav suhtumine. Jumala kuningriik oli nende jaoks väes, mitte sõnades (s 20).