Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 5:1-13
Kõlvatusest koguduses1Üldse kuuldub teie seas olevat kõlvatust, ja veel niisugust kõlvatust, mida ei ole paganategi hulgas, et keegi elavat oma võõrasemaga.
2Ent teie hooplete ega olegi kurvad ja ei kõrvaldagi oma keskelt seda, kes niisugust asja on teinud.
3Sest mina, ehkki ihulikult eemal, ent vaimus kohal, olen otsekui teie juures viibides juba teinud otsuse selle kohta, kes nõnda on elanud:
4meie Issanda Jeesuse nimel, kui teie ja minu vaim on kokku juhitud meie Issanda Jeesuse väega,
5see mees tuleb loovutada saatanale ihu hävitamiseks, et vaim võiks pääseda Issanda päeval.6Teie kiitlemine ei ole hea. Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks?
7Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad; sest ka meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud.
8Pidagem siis pühi kasinuse ja tõe hapnemata leivaga, mitte vana haputaignaga, halbuse ja kurjuse haputaignaga.9Ma kirjutasin teile ühes kirjas, et ärge suhelge kõlvatutega.
10Seda ma ei ütle üldiselt selle maailma kõlvatute või ahnete ja riisujate või ebajumalateenijate kohta, sest muidu peaksite maailmast ära minema.
11Aga nüüd ma kirjutan teile, et ärge suhelge sellisega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kõlvatu või ahne või ebajumalateenija või pilkaja või joodik või riisuja. Niisugusega ärge koos söögegi!
12Sest kas on minu asi kohut mõista nende üle, kes on väljas? Eks te mõista kohut nende üle, kes on sees?
13Nende üle, kes on väljas, mõistab kohut Jumal. Kõrvaldage siis kuri endi keskelt!
Seksuaalset laadi patud pole tänapäeva kogudustes uudiseks. Korintos oli selle poolest kurikuulus ja leidus ka uusi kristlasi, kes vanad kombed kaasa tõid. Ometi ei teinud Korintose kogudus midagi, et neid probleeme lahendada ja aidata oma liikmeid nende usule vastavalt elada. Hullem veel, nad näisid uhkeldavat oma eluviisidega (s 2) ja käitusid halvemini kui paganad (s 1).
Pauluse reaktsioon on aegumatult õige. Ta manitseb korintlasi nägema oma käitumist sellisena nagu see oli – patuna (s 1, 3). Samas ei tohtinud unustada patuse vaimulikku kasvu, isegi kui see nõudis raskeid otsuseid (s 5). Vahet tuli teha patul koguduses ja maailmas (s 9, 10). Meie esmaseks ülesandeks pole arvustada uskmatuid (s 12, 13).
Paulus annab mõista, et seksuaalsed eksimused pole need kõige tõsisemad, hoopis ohtlikum on kirikus valitsev uhkus (s 6). Kuni see pole kadunud, ei tunta kristlasi kui tõe kandjaid (s 8).