Loe läbi alltoodud kirjakoht: psalm 69:1-16
Ahastushüüd Jumala poole1Laulujuhatajale: viisil "Liiliad"; Taaveti laul.
2Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
3Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu.
4Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat.
5Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.
6Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest.
7Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
8Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
9Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele.
10Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.
11Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks.
12Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks.
13Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.
14Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind!
15Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
16Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
See on üks sellistest psalmidest, mis iseloomustavad hästi Taavetit. Ta on oma murede osas otsekohene. Meie ei pruugi seda alati olla, eriti tõrksad on oma probleemidest rääkima juhid. See heidab teenimisele halba varju. Taavet teadis, et avalike suhete hoidmine ei lahenda tema probleeme. Ta oli suures hädas (s 1-4) ja hüüdis nüüd häbenemata Jumalat appi (s 1, 13-18).
Lootusetud mured panevad meid hülgama enesekesksust ja lootma Jumalale. See tõi esile Taaveti aususe ja Jumal kasutas kriisi selleks, et puhastada tema südant ja teadvust. Hädas on loomulik paluda Jumalalt päästet (s 1), kuid ehk oleks õigem küsida: „Issand, mida sa tahad mulle öelda?” Kas Jumal pühkis vaenlased minema (s 22-28)? Seda me ei tea, kuid Taavet sai andestuse ja sisemise paranduse, mis pani teda Jumalat kiitma (s 30-36). Ka see on põhjus, miks me Taavetit nõnda armastame.