Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Tm 1:1-11
Tervitus1Paulus, Kristuse Jeesuse apostel, Jumala, meie Päästja, ja Kristuse Jeesuse, meie lootuse käskimist mööda -
2Timoteosele, oma tõelisele pojale usus: Armu, halastust, rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Kristuselt Jeesuselt, meie Issandalt!Hoiatus eksiõpetajate eest3Makedooniasse minnes manitsesin ma sind jääma Efesosse keelama mõningaid, et nad ei õpetaks võõriti
4ega hooliks müütidest ja lõpututest sugupuudest, mis soodustavad pigem vaidlusi kui Jumala majapidamist, mis on usus.
5Selle korralduse eesmärk on armastus puhtast südamest ja heast südametunnistusest ja siirast usust.
6Mõned neist on kaldunud kõrvale ja hakanud lobisema,
7tahtes olla seaduseõpetajad, mõistmata ise, mida nad räägivad või mida nad tõe pähe pakuvad.8Me ju teame, et Seadus on hea, kui keegi seda kasutab korrakohaselt,
9teades seda, et Seadust pole seatud kõigile, vaid ülekohtustele ja tõrkujatele, jumalakartmatutele ja patustele, nurjatutele ja labastele, isa- ja ematapjaile, mõrtsukaile,
10hoorajaile, poisipilastajaile, inimröövijaile, valetajaile, valevandujaile ja kellele tahes muule, mis käib terve õpetuse vastu.
11Terve õpetus vastab õndsa Jumala kirkuse evangeeliumile, mis on usaldatud minu kätte.
Efesose kogudust ohustasid valeõpetajad, ähvardades tühjaks teha kogu töö mida Paulus seal elu jooksul teinud oli. Nii juhendab ta Timoteost, oma tõelist “usupoega” kuidas probleem kiirelt lahendada.
Valeõpetajatel oli neli äratuntavat joont - ja need kehtivad ka tänapäeval. Nad on spekuleerijad ( s 4,6); nende õpetusel puudub kindel alus ning see tuleneb pigem nende
endi viljakast mõttemaailmast. Nad tekitavad lõhesid (s 4); nende vastuoluline õpetus provotseerib lõputuid vaidlusi. Nad on võhiklikud õpetajad ( s 7), ükskõik kui veenvad või enesekindlad nad väliselt ka tunduvad. Nad olid ise segaduses (s 8-11), ega mõistnud Seaduse eesmärki. Käsuseadusel, kui seda õieti tarvitada, oli Jumala plaanis kindel eesmärk: see pidi vaos hoidma kurja taotlejaid aga mitte vangistama uskujaid.
Timoteose ülesanne on vastu seista valeõpetajatele ning vabastada kogudus nende mõju alt. Selleks peab ta isiklikult kokku puutuma, end mõnes mõttes siduma, valeõpetusega. Paulus aga julgustab teda, et sellise toimimise eesmärgiks on armastus ( s 5). Kuidas võib konflikti sisenemine ning inimestele nende õpetuse valelikkuse teatamine olla armastav? Kas selline dogmatism pole pigem ülbe ning mittearmastav? Selle küsimuse tõstatamine näitab kui palju meid on mõjutanud kaasaegne tolerantsuse vaimsus, milles elame. Oleme õppinud mõtlema, et kõik arvamused on ühtviisi kehtivad. Ometi on see silmnähtavalt väär.
Armastus ei ole see, kui laps mängib tulega ja me ei tee sellest välja toleratnsi pärast; või kui arst kirjutab haigele väära ravimi, mis võib kaasa tuua inimese surma - ja meie seda lihtsalt tolereerime. Ka väär õpetus võib osutuda surmatoovaks - vaimselt.
Armastus nõuab, et seisame vastu valeõpetustele - aga ka, et teeme seda siiralt, puhtast südamest ning usus (s 5). Kõige olulisem seejuures on meie südame motiiv. Ning meie elu peab kinnitama evangeeliumi kirkust (s 11).
Tänapäeva kogudused on täis meelelahutajatest jutlustajaid ning jõulisi õpetajaid. Meie kohus on vahet teha kas see mida nad õpetavad on ka tõde.
Selle kommentaari autor: Derek Tidball