Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Tm 1:12-20
Apostli tänu Jumalale armu eest12Ma olen tänulik Kristusele Jeesusele, meie Issandale, kes on mu teinud vägevaks sellega, et ta oma teenistusse pannes on pidanud ustavaks mind,
13endist Jumala teotajat ja tagakiusajat ja julmurit. Kuid ta on mu peale halastanud, sest uskmatuses ma tegutsesin arutult.
14Aga meie Issanda arm on olnud minu vastu üliväga suur koos usu ja armastusega, mis meile on antud Kristuses Jeesuses.
15Ustav on see sõna ja väärib igati vastuvõtmist, et Kristus Jeesus on tulnud maailma päästma patuseid, kelle seast esimene olen mina.
16Kuid minu peale on halastatud seepärast, et Kristus Jeesus saaks osutada kogu oma pikka meelt kõigepealt mind eeskujuks tuues neile, kes edaspidi hakkavad temasse uskuma ja pärivad igavese elu.
17Aga ajastute Kuningale, surematule, nähtamatule, ainsale Jumalale olgu au ja kirkus igavesest ajast igavesti! Aamen.Korraldus Timoteosele18Selle korralduse ma annan sulle, mu poeg Timoteos, varasemate sinu kohta käivate ennustuste põhjal, et sa nende toel võitleksid head võitlust,
19säilitades usku ja puhast südametunnistust, mille mõned on enesest ära tõuganud, ja nende usulaev on läinud põhja.
20Nende seas on Hümenaios ja Aleksandros; nemad ma olen loovutanud saatanale, et nad karistatuna loobuksid Jumala teotamisest.
“Kirkuse evangeelium” (1:11) mida Paulus kuulutas ei olnud mingi abstraktne teoloogiline idee või filosoofiline konstruktsioon, vaid isiklik kogemus. See oli pööranud Pauluse elu täiesti ning muutnud teda ennast. Ta uskus, et kui Jumal võis sellisel viisil toimida temas, võib ta sedasama teha igaühes (s 16). Paulus oli üks raskematest pähklitest. Just sellepärast võitles ta nii kirglikult selle eest, et hoida evangeeliumi sõnum puhta ning puutumatuna valeõpetajate mõjust. Ta meenutab siin Timoteosele oma tunnistust ning Damaskuse tee sündmusi; ta räägib realistlikult oma minevikust; oma jõulisest vastuhakust Jumalale, mis oli temast teinud esmaklassilise patuse.
Kuid erinevalt nendest, kes tunnistust andes oma mineviku eksimusi jätkuvalt võimendavad; tõmmates sellega tähelepanu omaenese isikule - hoiab Paulus kindlalt tähelepanu keskmes Kristuse Jeesuse.
Paulus kirjeldab siin evangeeliumi erinevaid tahke. See on halastus neile, kes pole seda ära teeninud ( s 13,16); arm - võime vastu võtta armastust - väärituile (s 14); see on pääste patustele (s 15); see on igavene elu hukkamõistetuile ( s 16). Paulusele oli see kingitus, mille ta sai kui usaldas Jeesuse kätte kogu oma elu ( s16).
Kui Paulus selle kõige üle mõtiskleb, ei saa ta teisiti kui väljendada imelist kiituse ja tänutulva, mis ülistab Jumala igavest isikut. Kogu lõik aga esitab meile neli küsimust:
Kas meie elus on säilinud erutus evangeeliumi väe üle, või oleme selle kaotanud? 2) Kas ka tegelikult usume evangeeliumi väesse mis suudab muuta kurjad inimesed? 3) Kas me kuulutame et Kristus tuli päästma, või kuulutame pigem hukkamõistmist? 4) Ning kas meie oleme evangeeliumi kaitsmisel innukad - vähemalt samapalju kui Paulus õhutas Timoteost olema?
Selle kommentaari autor: Derek Tidball