Paulus näeb, et Timoteose olukord Efesoses võib olla just selline ning on innukas teda aitama (s 1-3). Ta meenutab “ümberpiiratud” Timoteosele, et kogudust ja selle inimesi tuleb kohelda nagu perekonda - st respekti, austuse ja armastusega.
1. ja 2. salm koos eelmise peatükiga joonistab meie silma ette pastori ideaalpildi, mille poole iga hingekarjane peaks püüdlema. Ent mida teha siis, kui minu pastor minu arvates kuidagi seda mõõtu välja ei anna? Kõige halvem lahendus on teda avalikult või tagaselja kritiseerida (vt s 17 ja 19). Sest kuidas on lugu minu enda eksimatusega? Siinkohal on kasulik lugeda Jeesuse sõnu pinnust ja palgist Mt 7:3-5. Parim lahendus on hoopis palvetada oma pastori eest ja pakkuda talle praktilist abi koguduse igapäevatöös.

Mis on kaasajal meie individuaalne ja kogukondlik vastutus eakate sugulaste ja järjest kasvava eakate populatsiooni ees? Paulus väidab, et heategevus peab algama kodust (s 4). Ta seb kindlad standardid kuidas käituda leskedega - naistega, kes tollases ühiskonnas olid äärmiselt suure finantssurve all. Leskedel ei olnud 1. saj patriarhaalse ühiskonnakorralduse tõttu mingit võimalust elatist leida (naiste palgatööd praktiliselt ei tuntud). Pauluse manitsus lastele ja lastelastele on väga tõsine: hädasolevad inimesed peaksid esmalt ja kõigepealt saama aidatud oma lähedaste poolt; koguduse vahendid aga peaksid minema neile kel pole kedagi aitamas - kes on tõelises hädas kuid kes on ka jumalakartlikud (s 5). Pauluse sõnadest kõlab veendumus, et koguduses olijad kuuluvad Jumala perekonda ning neid tuleb ka vastavalt kohelda.
See ei tähenda aga, et tuleks jääda kõva südamega nende vastu kes on väljapool kogukonda. Pigem peab ka teiste abivajajate eest hoolitsemine olema kristlaste keskel nii enesestmõistetav, et mitte kedagi ei jäeta abitult üksindusse. Kas pole see eriti päevakohane just meie individualistlikul ajastul, kus eakad inimesed sageli üksi jäävad?