Millise imelise “mäetipu kogemuse” osaliseks jüngrid said! See algas imetluses ja hämmastuses, läks edasi hirmu ja aukartusesse ning lõppes Jeesuse rahutoovas embuses. Ja siis kui see kõik oli möödas, tõi Jeesus nad taas mäekülge pidi alla. Meile ei selgitata, miks just need mehed olid valitud Jeesuse muutumise tunnistajaiks ja igasugune arvamine meid siin palju ei aita. Aga Peetrusel oli täiesti õigus: see kaasasolemine tuli neile väga kasuks, sest nad nägid oma silmadega kuidas Isa hoolitses Poja eest. Jeesuse motivatsioon üles mäele tõmbumiseks, oli leida aega ja ruumi palveks (Lk 9:28,29).
Täidetud kartusega eesootavate sündmuste pärast, vajas ta kinnitust oma Isalt ning just selle ta sai. Ning kohe peale seda pakkus ta oomapoolset kinnitust ärahirmutatud jüngritele (s 6,7).
Ka meie vajame ja igatseme lähedust Jumalaga. Seepärast on esmatähtsad need üliväärtuslikud mõtiskluse ja palveajad milled võtame, et Jumalaga rääkida. Paljude aktiivsete tegijate jaoks on see tõeline väljakutse, kuid see on midagi millega tuleb igal päeval uuesti silmitsi olla. Aga on olemas ka veel üks püha koht, kuhu peame oskama minna kui soovime Jeesusele ligidal püsida. Meil tuleb koos temaga ka mäelt alla tulla, tagasi kannatava inimkonna keskele. Jeesust tõmbas vastupandamatult kannatavate inimeste poole, täpselt samamoodi kui neid tõmbas Jeesuse poole. Mis iganes ka nende valu ja kannatuse põhjuseks ka poleks - füüsiline või vaimne haigus; sotsiaalne eraldatus hoolimatuse või tagakiusu tõttu, vaimne rõhumine või segadus - Jeesus astus nende kõikide juurde pakkudes tervenemist, rahu, sisemise väärikuse taastamist ja lootust. Just seal leiame ka meie Jeesuse ning sealsamas tahab Jeesus leida meid (Mt 25:34–36).