See psalm on esimene kuuest, mida igal aastal kasutati Paasapühade pidustustel, ning ilmselt oli ka üks viimaseid Jeesuse enese poolt lauldud lauludest, enne kui ta läks Getsemani aeda ning reedeti (Mt 26:30). See on kiituspsalm mille teljeks on “kõrge ja madala” polaarsus ning vastanduvad Jumala majesteetlikkus ja arm nende olukorraga kes on nö “ühiskonna põhjas”. Peaaegu iga rida on täis kaja Luuka evangeeliumist tuues esile Jumala sekkumise vaeste ja väheosaliste kasuks, nad tõsteakse üles austuse ja meelevalla postisioonidele, meenutades meile Maarja kiituslaulu ning kadunud poja tagasivõtmist. Tolle aja juutide jaoks tähendas vaene olemine tohutut häbimärgistamist (ja palju parem pole lugu ka 21.sajandil!); võimetus järeltulijaid saada aga oli tõendus selle kohta, et Jumala õnnistust puudus sinu elust. See psalm aga meenutab meile Jumalat kes on Kõikväeline, üle kõigi rahvaste ning aulisem kui suudame hakata üldse aru saama; Ta on seesama, kes ise valib pigem seista kõige haavatumate ja ühiskonnast väljatõugatute kõrval, kui asuda võimukandjate sekka.
Meie Jumal suhtub kirglikult inimestesse, eriti neisse keda teised mingil põhjusel põlgavad. Nii Vana kui Uus Testament toovad selle mõlemad esile, ning see Jumal kutsub üles kristlasi kehastama seda kirge kaasaja maailmas (Jr 22:16, Sk 7:4-14; Mt 25:35-45).
See ei ole kutse passiivsusele vaid erakordsele aktiivsusele, mis sekkub kuna tegelikult “näeb” inimeste olukorda ning on valmis toimima kuni täieliku muutuse toomiseni. Mõnikord tundub maailma vaesuse ulatus ja isegi meie oma riigis valitsevad olukorrad liiga suured et neile üldse ligineda, ja siis, kogedes end jõuetuina ei tee me midagi! Aga tuleks alustada sealt kus oleme, paludes Jumalalt, et ta avaks meie silmad hädale meie ümber, annaks meile oma põleva hoolimise väljatõugatud inimeste vastu. Isegi kõige rikkamates elurajoonides leidub neid, kes oma võitlustes ja hädas on jäänud üksi.