Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Sm 29:1-11
Vilistid ei usalda Taavetit1Ja vilistid kogusid kõik oma väehulgad Afekisse, aga Iisrael oli leeris Jisreelis oleva allika juures.
2Vilistite vürstid liikusid edasi sadade ja tuhandete kaupa, aga Taavet ja tema mehed liikusid viimastena koos Aakisega.
3Ja vilistite vürstid küsisid: "Mis heebrealased need on?" Aga Aakis vastas vilistite vürstidele: "Eks see ole Taavet, Iisraeli kuninga Sauli sulane, kes on minu juures olnud juba aastapäevad! Mina ei ole leidnud temas midagi halba alates päevast, kui ta tuli minu juurde, kuni tänapäevani."
4Ent vilistite vürstid vihastasid tema peale ja ütlesid talle: "Lase mees pöördub ümber ja läheb tagasi oma paika, kuhu sa tema oled määranud; ta ärgu tulgu koos meiega sõtta, et ta sõjas ei saaks meie vastaseks! Sest millega ta saaks ennast teha oma isandale meelepäraseks? Muidugi nende meeste peadega, kes siin on.
5Kas ta pole mitte see Taavet, kellest nad tantsides vastastikku laulsid ja ütlesid:
"Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat!"?"
6Siis Aakis kutsus Taaveti ja ütles talle: "Nii tõesti kui Issand elab, oled sina õige ja see on minu silmis hea, et sa leeris koos minuga lähed ja tuled, sest ma ei ole sinus leidnud kurja alates päevast, mil sa tulid minu juurde, kuni tänapäevani; aga vürstide silmis sa ei kõlba.
7Pöördu nüüd tagasi ja mine rahuga, et sa ei teeks kurja vilistite silmis!"
8Ja Taavet küsis Aakiselt: "Aga mida ma siis olen teinud ja mida sa oled leidnud oma sulases alates päevast, mil ma tulin su teenistusse, kuni tänapäevani, et ma ei või tulla ja võidelda oma isanda kuninga vaenlaste vastu?"
9Aga Aakis kostis ning ütles Taavetile: "Ma tean, et sa minu silmis oled hea nagu Jumala ingel; kuid vilistite vürstid on öelnud: Tema ärgu tulgu koos meiega sõtta!
10Ja nüüd tõuse hommikul vara koos oma isanda sulastega, kes on tulnud koos sinuga; kui olete hommikul vara tõusnud ja läheb valgeks, siis minge ära!"
11Ja Taavet tõusis vara, tema ja ta mehed, et hommikul minna teele tagasi vilistite maale; vilistid aga läksid üles Jisreeli.
Viie peamise vilistide linna valitseja ühinemine lahinguks Iisraeli vastu näitas, et sellest pidi tulema äärmiselt otsustav lahing. Otse loomulikult olid koondatud ka kõik nende jõud. Ja ometi - vaatamata vajadusele koondada kogu oma lahingujõud tekitas Taaveti ühinemine koos tema poolt juhitud palgasõduritega tõsise küsimuse teiste valitsejate jaoks. Nende arusaamises ei kuulunud Taavet nende hulka ning teda ei saanud usaldada.
Taavetist oli saanud eksleja, keegi kes tegelikult ei kuulunud kuhugi. Ta polnud ei iisaraellane ega ka vilist, ta oli kodumaata mees. Ja see et ta otse eesliinilt tagasi saadeti päästis ta tõsisest dilemmast ning oleks pidanud tulema kergendusena. Aga tema protest ja selguse nõudmine miks temaga käituti sel moel, kostub üsnagi tõesena, nagu oleks ta ka ise hakanud uskuma oma petuskeeme ning seepärast too tõrjumine oli talle nii valus. Kui elad piisavalt kaua mingisuguses vales on ootuspärane, et hakkad seda mingil hetkel ka ise uskuma. Kirjeldatud sündmuste keskel pidi Taaveti jaoks olema juba peaaegu et võimatu jätkuvalt kinni hoida sellest kes ta tegelikult oli ning millist tulevikku Jumal talle mitmel korral oli tõotanud.
Meie identiteet rajatakse varases lapspõlves ning seda kujundavad erinevad mõjutajad läbi elu. Kristlaseks saamine annab meile uue identiteedi, aga see ei võta meilt ainulaadsust isiksusena, vaid pigem võimaldab palju täielikumalt saada selleks inimeseks kelleks me algselt loodud olime. Kui meie juured, kultuur milles kasvame ning inimsuhted mõjutavad otsustavalt seda kuidas iseennast näeme, siis meie identiteet Kristuses peaks olema see mis lõplikult ja peamiselt kujundab seda kes me oleme, mida usume ning kuidas käitume.
Selle kommentaari autor: Fran Beckett