“Aga mida teie arvate?” (s 28). Esimene poeg vastab häbematult: “Ei taha!”, sel ajal kui teine poeg, näiliselt viisakas ja aupaklik (tema vastus tähendab otsetõlkes “Isand, siin ma olen”) asetab end täiesti isa käsutusse. Aga siis tuleb ootamatu pööre. “Hea” poeg ei kuuletu tegelikult; “halb” poeg aga muudab meelt ja läheb. Kumma poja vastus peegeldab tõesemalt meie sõnalisi vastuseid Jumalale?
Teise poja kohta küsib Neil Hood (raamatu “Whose Life is it Anyway?” Authentic, 2003 autor): “ Milles seisnes tema probleem? Kas ta unustas? Oli ta liiga hõivatud? Kas ta tegelikult ka ei plaaninud alguses mitte kuhugi minna? Või tegelikult ta plaanis, aga ei olnud lihtsalt “arvutanud mis see maksma läheb”?
Loomulikult käis see tähendamissõna esmajoones ülempreestrite ja vanemate vastu, kes olid just kahtluse alla seadnud Jeesus õiguse õpetada ja toimida nii nagu ta seda tegi (s 23). See tähendamissõna ei käi selle kohta “kes saab taevasse”, sest jumalariik oli reaalselt seal juba kohal. Tollase religioosse süsteemi jaoks aga seisnes probleem selles et jumalariiki tahtsid tulla ka need, kes tulid ühiskonna põhjakihtidest, kes olid kuulnud, meelt parandanud ning uskunud Ristija Johannese kuulutust.
Seda tähendamissõna ja ka teisi samateemalisi Matteuse evangeeliumi selles jaos, loetakse sageli valesti - nagu oleks Jeesus ütelnud, et maksukogujad ja prostituudid saavad küll jumalariiki, aga vaimulikud juhid sinna kindlasti ei pääse. Mitte nii.
Küsimus on hoopis selles, kellel on kuningriigis prioriteet. Ja vastus: et kõikidel neil, kes usuvad ja meelt parandavad, isegi kui nad tulevad usu juurde ja kuuletuvad hilja. Võiksime tähele panna, et ajalooliselt hõlmab see ka meid kõiki, kes oleme ju paganad.
Isiklikult olen mitmel korral seda tähendamissõna pidanud meelde tuletama - kõige lihtsamal tasandil. Alati on parem öelda: “Ei” ja siis üllatada, kui öelda “jah” ning teisi alt vedada.
On parem öelda kellelegi “Ma palvetasin su eest möödunud nädalal” kui lubada, et palvetad - ja siis unustada see.