Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ts 1:1-10
Tervitus Tessalooniklaste usk on eeskujuks1Paulus ja Silvanus ja Timoteos - tessalooniklaste kogudusele Jumalas Isas ja Issandas Jeesuses Kristuses: Armu teile ja rahu!
2Me täname alati Jumalat teie kõikide eest, meenutades teid oma palvetes, alatasa
3meelde tuletades teie teokat usku ja töökat armastust ning vastupidavat lootust meie Issanda Jeesuse Kristuse peale Jumala ja meie Isa palge ees.
4Me teame, et teie, Jumalale armsad vennad, olete valitud,
5sest meie evangeelium ei ole teie juurde tulnud palja sõnana, vaid ka väes ja Pühas Vaimus ning täieliku veendumusega. Te ju teate ise, missugused me olime teie juures teie heaks.
6Ja te võtsite eeskujuks meid ning Issandat, kui te rohkest viletsusest hoolimata sõna vastu võtsite Püha Vaimu rõõmuga,
7nii et te olete saanud eeskujuks kõigile usklikele Makedoonias ja Ahhaias.
8Sest teie juurest on Issanda sõna kostnud mitte üksnes Makedooniasse ja Ahhaiasse, vaid kõikidesse paikadesse on levinud teated teie usust Jumalasse, nii et meil pole vaja enam midagi rääkida.
9Nad ju ise teatavad, kuidas te meid vastu võtsite ning kuidas te olete ebajumalaist pöördunud Jumala poole, teenima elavat ja tõelist Jumalat
10ning ootama taevast tema Poega Jeesust, kelle ta on surnuist üles äratanud ja kes meid tõmbab välja tulevasest vihast.
Usk, armastus ja lootus? Kas autor muutis harjunud järjekorra? Mida saame teha, kui, olles kasutanud kogu oma usku ja armastust, me ikka kannatame? Vastus tuleneb avatervitusest: me loodame. Kirjad teistele rõhutud kogudustele väljendavad sama. Keset mistahes liiki kannatusi - tagakiusamine, vaesus, haigused, hülgamine - peame teadma kahte asja: et me kuulume absoluutselt Jumalale (s 4) ning et seega on meil lootust (s 3). Mitte alahinnatud lootus, mitte lihtsustatud voorus, justkui kristlased peaksid alati olema õnnelikud ja optimistlikud, ükskõik milliste probleemidega nad kokku puutuvad. Ei, täielik mõiste on "lootus meie Issanda Jeesuse Kristuse peale". Lootus pole lihtsalt rõõmsameelne olek, vaid ootusega suhtumine. Niisugune suhtumine "ootab Jumala Poega taevast" (s 10). See on teadmine, et Jeesus tuleb tagasi, mis lõpetab kõik kannatused ja viib meid enda juurde. Jeesuse enda elus näeme seda tohutut tõde. Tema usk oli absoluutne, tema armastus täielik, kuid see ei säästnud teda kannatustest. Usk ja armastus viisid teda risti suunas, mitte sellest eemale. Aga Jeesus kinnitas pidevalt oma jüngritele - ja endale - lootusega, et tema vältimatu kannatuse ja surma taga ootab elu Isaga.
Mu väikeses äärelinna koguduses käivad lapsed, kellel on raskekujuline vähk. Vahel võivad nende vanemad kuulda ohtlikult eksitavat õpetust: kui neil ainult oleks rohkem usku, kui nad ainult oleksid armastanud rohkem, siis nende lapsed ei peaks kannatama. Kuid siinne sõnum pole selline. Jah, me oleme kutsutud omama suuremat usku ja armastust, kuid see ei tähenda, et kannatused lõpevad. Pigem tõotab see, et usu ja armastuse inimestel võib olla ka lootus - lootus, et Jeesus tuleb tagasi ja lootus tulevikule koos Jumalaga, kellele kuulume.
Selle kommentaari autor: John Harris