Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 29:12-26
Veel Saalomoni tarkust12Kui valitseja paneb tähele valekõnesid, siis on kõik ta teenrid õelad.
13Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist, Issand valgustab nende mõlema silmi.
14Kuningal, kes viletsaile ausasti kohut mõistab, on aujärg igavesti kindel.
15Vits ja noomimine annavad tarkust, aga omapead jäetud poiss teeb häbi oma emale.
16Kui õelaid saab palju, siis on ka üleastumisi palju, aga õiged saavad näha nende hukkumist.
17Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!
18Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks, aga Seadust pidades on ta õnnis.
19Sõnadega ei saa sulast õpetada, sest kuigi ta mõistab, ei võta ta kuulda.
20Kas näed nobeda kõnega meest? Ennem võib loota albile kui temale.
21Kui sulast noorelt hellitatakse, siis on ta viimaks tüliks.
22Viha pidav inimene õhutab riidu ja raevutsejal on palju üleastumisi.
23Inimest alandab ta oma ülbus, aga kes on alandliku vaimuga, saab au.
24Kes vargaga jagab, vihkab oma hinge: ta kuuleb küll needmist, aga ei avalda midagi.
25Inimeste kartmine paneb püünise, aga kes loodab Issanda peale, on kaitstud.
26Paljud otsivad valitseja poolehoidu, aga Issandalt tuleb igaühele õigus.
Ütlemised peatüki esimeses pooles keskenduvad õiglasele juhtmiskunstile. Õiglane juht on see, kelle tegevuse tulemusel muutub teiste elu paremaks ja kes lisab stabiilsust ning positiivset mõju ümbritsevale ühiskonnale. Sellise juhtimise all ei ole inimestel enam vaja karta tähtsusetute ametnike vastutustundetut võimu kuritarvitamist oma eludes (s 12). Paradoks on selles, et õiglane juhtimine on eelkõige ka juhi enese huvides, sest siis on palju väiksem võimalus, et tekib valmidus mässuks tema vastu (s 14). Väikesed türannid - valitsuses või ametiasutuses - ei tundu sellest aga aru saavat.
Õiglane ühiskond ei teki iseenesest. Peatüki kaldumine teises pooles rohkem kodustele teemadele algabki vastusega küsimusele kuidas õiglane juhtimine alguse saab.
Esiteks kujundatakse õiglast juhti jumalakartliku kodu käitumismustrite mõjus - kindlas distsipliinis ( s 15) ja õigete eeskujude varal (s 18). Teiseks on vaja ilmutust ja instruktsiooni, käsuseadust ( s 18), mis iidses arusaamas tähendas nii Jumala ilmutatud tahet ja teid Pühakirjas, kui ka Jumala toimimise äratundmist selles maailmas. Iga teine rõhuasetus osutub viimselt ikkagi “püüniseks” (s 25). Kui aga asetame lootuse oma võimele manipuleerida juhte meile soovitud suunas, siis salm 26 nätiab teed tegelikul õigluse allikale.
Nii nagu ka eelmises peatükis, hoiatatakse meid siin enesega rahulolemisse jäämise eest ütlusega, et Jumal valgustab nii vaeste kui rõhujate silmi. See võib tähendada võimulolijaile, et Jumala silmis ei ole nad enam kui need, kellede üle valitsevad; kuid ühtlasi meenutab see meile, et ka meie omame võimu teiste üle.
Selle kommentaari autor: Alec Motyer