Vanas Testamendis seadis Jumal hingamispäeva igavese lepinguna Tema ja Ta rahva vahel. See päev oli märk ja meenutus loomisest, Egiptuse orjusest vabanemisest ning tulevasest igavesest rahust taevas. Sel päeval oli (ja on praegugi) juutide jaoks keelatud enamik töid. Hingamispäev seati Jumala ja inimeste rõõmuks.
Jeesuse ajaks oli vana käsukoodeks kaotanud oma sisu ja mõtte – reeglitest kinnipidamine oli muutunud tähtsamaks kui inimesed, kelle heaoluks need kunagi loodi. Käsku täideti vaid selleks, et käsku täita. Nälga tundvad jüngrid ei võinud viljapõllult toitu korjata vaid sel põhjusel, et oli hingamispäev. Muidu võis igal teisel päeval võõra põllu äärest julgelt viljapäid noppida, keelatud oli vaid sirbiga lõikamine.
Tänapäeva oludes võiks sellist keeldu võrrelda nt olukorraga, kus haiglas lülitatakse ööl vastu pühapäeva elekter välja, kogu personal lahkub töölt ja uksed suletakse.
Jeesus tuli maailma ja muutis Iisraeli käsuseaduse taas elavaks, andes sellele tagasi esialgse sisu ning mõtte (s 28). Tema jaoks algas kõik kahest suurimast käsust: austa Jumalat ja armasta oma ligimest nagu iseennast. Kõik ülejäänu tulenes ja sõltus ainult sellest. Jumala range Seadus e toora kirgastus Issanda päästvas rõõmusõnumis.
Mida on meil sellest õppida? Aga just seda, et tõeline mõte on meie elus vaid sellel, mis teenib armastuse käsku. Hoidkem oma südamed avatud Jumala poole ja siis saabub ka selgus. Meile on antud lootus!