Paastumine oli kaks tuhat aastat Iisraeli ühiskonnas vahest ehk aktuaalsemgi teema kui kõikvõimalikud paastumised ja eridieedid, millest tänapäeva maailmas nii palju räägitakse. Ent Jeesuse ajal peeti Iisraelis oluliseks paastumist Jumalale kui patukahetsuse väljendust. Moosese Seadus nägi ette küll vaid ühe paastupäeva aastas – suure lepituspäeva (vt 3Ms 16:29), kuid innukad variserid paastusid regulaarselt kaks korda nädalas. Ristija Johannese kohta ütles Jeesus, et ta ei söönud ega joonud, mis viitab ilmselt paastumisele. Küllap järgisid Johannese jüngridki variseride rangeid paastumisreegleid.
Miks Jeesuse jüngrid ikkagi ei paastunud? Kas nad olid usus täiuslikuks saanud ega vajanud enam meeleparandust? Jeesus kaitses oma jüngreid, võrreldes nende olukorda pulmapeoga. Pulmad olid Palestiinas nagu mujalgi maailmas rõõmus rahvapidu, mille ajaks ka kõige rangemad pühamehed katkestasid oma vagad harjutused ja rõõmustasid koos teistega. Jeesuse jüngrid olid ja on praegugi tõelised pulmalised. Vanas Testamendis võrreldakse Iisraeli tõotuse täitumise e Messia saabumise aega pulmapidustustega (vt Ül), mis algavad peigmehe saabumisega ja lõpevad tema äravõtmisega koguduse keskelt.
Jeesus lisas siia veel kaks võrdlust – kuue paikamisest ja värskest veinist –, mis samuti viitavad olukorra erilisusele. Üürike aeg, mil Jeesus maa peal viibis, oli aeg, kui ei kehtinud enam vanad mõttemudelid ja sissetallatud teerajad. Et kasutada Jumala seatud aegades sisalduvaid võimalusi, tuleb olla avatud siin ja praegu.