Loe läbi alltoodud kirjakoht: Sk 14:1-21
Jeruusalemm ja paganarahvad1Vaata, Issanda päev tuleb ja sinult võetud saak jagatakse su keskel.
2Sest ma kogun kõik paganad sõdima Jeruusalemma vastu; linn vallutatakse, kojad rüüstatakse, naised vägistatakse ja pool linna läheb vangi; aga ülejäänud rahvast ei hävitata linnast.
3Siis läheb Issand välja ja sõdib nende paganate vastu nagu oma võitluspäeval, lahingupäeval.
4Sel päeval seisavad ta jalad Õlimäel, mis on Jeruusalemma ees ida pool; ja Õlimägi lõhkeb keskelt pooleks, idast läände väga suureks oruks, sest pool mäge vajub põhja poole ja teine pool lõuna poole.
5Ja te põgenete siis mu mägede oru kaudu, sest mägede org ulatub Aasalini; te põgenete, nõnda kui te põgenesite maavärisemise eest Juuda kuninga Ussija päevil. Ja Issand, minu Jumal, tuleb ja kõik pühad koos temaga.6Ja sel päeval ei ole valgust, on külm ja pakane.7Aga on üks päev, see on Issanda teada, kui pole päeva ega ööd, vaid valgus on ka õhtuajal.
8Ja sel päeval voolavad Jeruusalemmast välja elavad veed: neist pooled Idamere poole ja pooled Läänemere poole; see sünnib suvel ja talvel.
9Ja Issand on kuningaks kogu maale. Sel päeval on Issand ainus ja tema nimi on ainus.
10Kogu maa muutub lagendikuks Gebast kuni Rimmonini lõuna pool Jeruusalemma; see tõuseb aga kõrgele ja jääb oma kohale Benjamini väravast endise värava asupaigani, Nurgaväravani, ja Hananeli tornist kuninga surutõrteni.
11Seal elatakse, seda ei panda enam vande alla ja Jeruusalemm elab julgesti.12Ja see on nuhtlus, millega Issand lööb kõiki rahvaid, kes sõdivad Jeruusalemma vastu: ta määndab nende liha, kui nad alles jalgel seisavad, nende silmad mädanevad oma koobastes ja neil mädaneb keel suus.
13Ja sel päeval on nende hulgas suur Issanda kartus, nõnda et nad haaravad kinni üksteise käest ja ühe käsi tõuseb teise käe vastu.
14Juudagi sõdib Jeruusalemmas ja kõigi ümberkaudsete paganate varandused kogutakse kokku: kuld ja hõbe ja üpris palju riideid.
15Ja samasugune nuhtlus tabab hobuseid, muulasid, kaameleid, eesleid ja kõiki loomi, kes nende leerides on - just samasugune nuhtlus.16Ja kõik järelejäänud kõigist paganaist, kes on tulnud Jeruusalemma kallale, peavad aasta-aastalt minema sinna üles, kummardama kuningat, vägede Issandat ja pidama lehtmajadepüha.
17Aga neile maa suguvõsadest, kes ei lähe üles Jeruusalemma kuningat, vägede Issandat, kummardama, ei saja vihma.
18Ja kui egiptlaste suguvõsa sinna üles ei lähe ega tule, siis saab ka neile osaks nuhtlus, millega Issand lööb neid paganaid, kes ei lähe sinna üles pidama lehtmajadepüha.
19Seesugune on egiptlaste patukaristus ja kõigi paganate patukaristus, kes ei lähe pidama lehtmajadepüha.
20Sel päeval seisab hobuste kuljustel: "Issandale pühitsetud!" Ja potid Issanda kojas on nagu piserdusnõud altari ees.
Hirmutavad pildid joonistavad meie ette nägemuse vallutatud linnast. See sündiski üsna reaalselt kui roomlased 70.aastal juutide ülestõusu peale vallutasid Jeruusalemma.
Samas ei täitunud see prohveteering viimseni - sest siis veel ei seisnud Issanda jalad Õlimäel. Ja kuna Kristuse tagasitulek ei sündinud tolle juutide ülestõusu ajal, vaid me ootame seda endiselt, võime ka eeldada, et kirjeldatud Jeruusalemma vallutamine saab täies mahus toimuma tulevikus. Õlimägi on Jeruusalemmast idapool asetsev mäeseljandik; sealt võeti Jeesus üles taevasse ja sinna tuleb Ta tagasi, kuigi Tema tagasitulek on nähtav kogu maailmas. Õlimägi ise asetseb maakoore sügavaima lõhendiku serval ja tema kaheks rebenemine ei olekski nii ootamatu üllatus.
Piiblitekst joonistab meie ette pildi kuidas ustavad põgenevad tekkinud orgu mööda selleks, et kohtuda Jeesusega, kes tuleb neile vastu kas inglite või pühade ja märtrite hulgaga ( s 5).Vastased ja nende transpordivahendid aga lihtsalt lagunevad koost, see on inetu, kuid kahjutu pilt (s 12,15). Salmis 12 kirjeldatud nuhtluse kohta ütlevad asajtundjad, et see meenutab kiiritustõve kannatava inimese sümptome. Ja seegi on meie päevil reaalne võimalus.
Nende jaoks aga, kes Kuningat tervitavad, muutub linn turvaliseks. Soojus ja valgus ning värskendus voolab selle keskmest, jumalakiitimine tõuseb selle tulemusel rahva seast. Kõikidel on huultel vaid üks Nimi.
Elav vesi tähistab Lähis-Idas allikavett vastandina sademetest anumatesse kogutud ja seisvale “surnud veele”. Piiblis on see sageli Püha Vaimu elustava mõju võrdpildiks. Ka prohvet Hesekiel ennustab Jeruusalemmast Surnumerre jooksvast elava vee jõest ( Hs 47: 1-12).
Peatüki viimased lõigud võivad mõjuda omalaadse antikliimaksina, peale eelpool kirjeldatud tipphetki, kuid neis on jõuline, kaheosaline sõnum, mida ka meil tuleb hoolega tähele panna.
Esmalt: meil tuleb jätkuvalt tunnistada oma täielikku sõltuvust Jumalast oma jumalateenistustel.
Teiseks: jumalakummardamine peab muutuma kättesaadavaks kõikidele soovijatele. Inimesed voolavad endiselt kokku pühasid pidama - ja juhtide asi on kindlustada, et neid koheldakse hästi, et ei tehta vahet jõukuse tasandil ega kaubelda või ekspluateerita sellega, mis peab kuuluma kõikidele. Tundub et Sakarja, nagu Jeesuski vihkab igasugust ebavõrdsust ning survamist - eriti aga pühakojaga seotult.
Nii on meie ülesandeks kasvada pühaduses individuaalselt ja kogukondlikult. Peatüki teises pooles näeme, et pühadus peab neil päevil ulatuma lausa inimesete argitoimetustesse - sõiduvahenditest kööginõudeni.
Jumala tõotus uuest taevast ja maast, uuest Jeruusalemmast on kogu ristiusu suur lootus. Ja see annab uskujale võimaluse elada oma elu ajaloo lõppunktist lähtuvalt. Ajaloo lõpus on patu üle kohus mõistetud, see on hävitatud ja kõik on tehtud uueks. Rist on see mis valgustab inimeste minevikku ja ka tulevikku. Ja selles on meie lootus.
Selle kommentaari autor: APÜ