Loe läbi alltoodud kirjakoht: 3 Ms 22: 1-16
Ohvriandide pühadus1Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes:
2"Ütle Aaronile ja ta poegadele, et nad tunneksid aukartust Iisraeli laste pühade andide vastu, mida nad mulle pühitsevad, et nad ei teotaks mu püha nime! Mina olen Issand!
3Ütle neile teie tulevaste põlvede jaoks: Igaüks kõigist teie järglasist, kes ligineb pühadele andidele, mida Iisraeli lapsed Issandale pühitsevad, olles ise roojane, tuleb hävitada mu palge eest! Mina olen Issand!
4Ükski Aaroni järeltulijaist, kes on pidalitõbine või kellel on voolus, ei tohi süüa pühi ande, enne kui ta on puhtaks saanud; ja kes puudutab mõnda surnu läbi roojastunut või seda, kellel on olnud seemnevoolus,
5või kui keegi puudutab mõnda roomajat, kellest ta roojastub, või inimest, kellest ta roojastub selle mõnesuguse roojasuse pärast,
6siis see, kes seesugust puudutab, on õhtuni roojane ega tohi süüa pühi ande, enne kui ta oma ihu on veega loputanud!
7Kui päike on loojunud, siis ta on puhas, ja pärast seda ta võib süüa pühi ande, sest need on tema leib.
8Ta ei tohi süüa raibet ja mahamurtut, et ta sellest ei roojastuks. Mina olen Issand!
9Nad peavad tähele panema minu seadusi, et nad ei võtaks enestele pattu ega sureks, sellepärast et nad neid teotavad. Mina olen Issand, kes neid pühitseb!10Ükski võõras ei tohi süüa püha andi; ka preestri majaline ja päeviline ei tohi süüa püha andi!
11Aga kui preester ostab oma raha eest mõne hinge, siis see võib seda süüa; ja kes tema peres on sündinud, need võivad ta leiba süüa.
12Kui preestri tütar on saanud võõrale mehele, siis ta ei tohi süüa pühi tõsteohvreid.
13Aga kui preestri tütar on lesk või hüljatu ja tal ei ole last ning ta tuleb tagasi oma isakotta, siis ta võib süüa oma isa leiba nagu oma nooruses; aga ükski võõras ei tohi seda süüa!
14Kui keegi sööb püha andi kogemata, siis ta asendagu see püha and preestrile ja lisagu sellele veel viies osa sellest!
15Preestrid ei tohi teotada Iisraeli laste pühi ande, mida need Issandale ohverdavad,
16pannes neid kandma patusüüd, kui nad söövad pühi ande, mis kuuluvad preestritele, sest mina olen Issand, kes neid pühitseb!"
Peatükke 21 ja 22 peaks lugema koos. Jällegi korratakse iga osa lõpetavat vormelit: “Mina olen Issand, kes neid pühitseb.” Säilitamaks aukartust Jumala pühaduse suhtes koheldi kõike Jumala teenimisega seotut sügava respektiga. See kehtis eriti preestrite perekondade ja teiste neist sõltuvate isikute suhtes kui nad sõid osa ohvriandidest. Nad pidid olema tseremoniaalselt puhtad nagu ohvriannid pidid olema veatud. Juhul kui keegi sõi kogemata osa ohvrist, nõuti asendamist ja kompensatsiooni. Loomi ei tohtinud hoolimatult tappa, kuna iga elu, mis ohverdati Looja Jumalale, oli hinnaline.
Need kaks peatükki aitavad meil mõista Kristuse tööd Uues Testamendis. Sealt õpime, et meie kõrge ülempreester Jeesus oli “püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud” ja “saanud täiuslikuks igavesti” (Heb. 7:26, 28). Tema oli laitmatu Jumala Tall, veatu ohver, kes ei teinud pattu (Heb. 9:14; 1. Peetr. 2:22). Oma preesterlikus võimekuses ohverdas Ta ennast ükskord, alatiseks – surres ristil, et tasuda karistus meie pattude eest ja meid pühitseda (Ef. 5:27). Uue Testamendi aegne pühadus erineb sellepoolest, et seda tuleb mõista enam moraali kui füüsilistes kategooriates. Preesterlikud ohvrid on asendatud Kristuse eneseohverdusega. Kristuse Püha Vaim elab meis, toomaks esile Jumala iseloomu ja sarnasust Temaga. Kuid samas ootab Jumal meilt jõupingutusi, et “meid leitaks veatute ja laitmatutena Tema ees rahus” (2. Peetr. 3:14). Radikaalse muutuse korral võimaldab Kristuse töö pühaks saada kõikidel – isegi vaestel, küürakatel, jalututel ja pimedatel (Lk. 14:13). Jumal oma armus teenib, pühitsedes kristlaste “vigu”, nagu näiteks pimeda laulukirjutaja Fanny Crosby puhul. L’Arche’i kogukonnas leidsid Jean Vanier ja Henri Nouwen Jumala armu olevat rikkalikult väljendatud läbi intellektuaalsete ja füüsiliste puuetega inimeste – nende, keda sageli peetakse “vigadega” inimesteks.
Selle kommentaari autor: Sylvia Collinson