Peetrus viib meid otse apostelliku sõnumi keskmesse: ülestõusmise juurde. Ta oli sellest juba palju jutlustanud, nüüd saab sellest ka tema kirja peamine teema.
Püüa kujutleda ülestõusmist kui rattarummu millest lähtuvad erinevad kodarad – aga kõik kindlalt kinnitatud teadmisse, et Jeesus elab. Esimene „kodar“ on meie uuestisünd ( s 3). Kui poleks ülestõusmist, poleks ka uuestisündi! Ilma selleta oleksime ikka veel oma pattudes, Jumalast lahus ja ilma lootuseta. Aga nüüd – Jeesuse hauast tõusmine garanteerib meile uue elu ja elava lootuse. Pea meeles: Uues Testamendis olev sõna „lootus“ ei sisalda ühtki meile tänapäeval selle sõnaga seonduvat kahtlust; UT „lootus“ on kindel usaldus selles, et Jumal täidab oma tõotused. Meie päästmine on kindel. Jõuame teise „kodarani“, milleks on hävimatu pärand ( s 4) tallele pandud iga uskuja jaoks. Seda pärandit mitte ainult ei hoita varjul taevas, kus seda ei saa kahjustada ega varastada ; kuid ka meid endid pannakse varjule ( NB! See on lahingutermin: turvatakse) seniks, kuni oleme selle kätte saanud. Kui imeline on siis olla Jumala tahte kindlustatud kättesaajad!
Ja siis tuleb kolmas, üsna üllatav „kodar“: rõõm kannatustes ( 6-9). Kannatus on tavaliselt asi, mille üle kaevledakse, või siis püütakse taluda. Aga kuidas saab selles „rõõmustada“? Siinkohal osutab Peetrus kullassepale, kes tulekuumust kasutades puhastab eraldab võltskullast ehtsa. Peetrus kirjutab need read üsna peatselt peale seda kui olid just alanud Nero kurikuulsad tagakiusamised, mis tõid kannatusi ning sõna otseses mõttes tegid vahe nimekandjate ja tõeliste kristlaste vahele. Nii võib meie reaktsioon katsumustele osutuda meie usu tõelisuse prooviks. Tõelist usku katsumused ei hävita ning tõeline rõõm jääb alles ka siis kui ajad on rasked. Ülestõusmisest kiirgab nii palju õnnistusi. Mõtle – ei prohvetid, kes seda ette kuulutasid, ei inglid, kes igatsesid sellesse vaadata ole selliselt eelistatud kui meie (s 10-12)!