Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Pt 1:10-23
Elavast lootusest10Seda päästet on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teile on tulnud.
11Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teateid nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevat kirkust.
12Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teile, teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid igatsevad kummardades vaadata.Üleskutse pühaks eluks13Seepärast, vöötanud oma mõistuse niuded ja olles täiesti kained, lootke armule, mida teile pakutakse Jeesuse Kristuse ilmumises.
14Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega,
15vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud;
16sest kirjutatud on: "Olge pühad, sest mina olen püha!"17Kui te hüüate Isaks teda, kes mõistab erapooletult kohut igaühe tegude järgi, siis elage kartuses oma majalisepõlv, teades, et
18teid pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga teie tühisest esiisadelt päritud eluviisist,
19vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega.
20Tema oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks teie pärast,
21kes te tema läbi olete ustavad Jumalale, kes on tema üles äratanud surnuist ja andnud talle kirkuse, nii et teie usk ja lootus oleksid Jumalas.22Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest!
23Teid pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning jääva sõna kaudu.
Sõna „seepärast“ ( s 13) Uues Testamendis , juhib lugeja enamasti doktriini väidetelt eetiliste järelduste juurde. Tänases tekstis arutleb Peetrus, et kuna Kristus on üles tõusnud, siis neist, kes on Kristuses, peaks see uus elu kuidagi ka paista olema. Elusolemisel pole erinevaid tasandeid – me kas oleme elus või oleme surnud – kuid elus olles on meie tervisel küll erinevad olemise tasandid. Kui vaatleme päästmisekogemust kui uue elu „sisestamist“ , siis saab pühitsusprotsessi vaadelda vaimuliku tervise arendamisena. Meid, kelledele on antud „uue sünni“ kingitus, kutsutakse nüüd üles kasvama edasi – pühaduses ja selles vallas on alati kasvuruumi. „Püha“ olemise keskmes on eraldatus, ära märkimine, eraldamine, erinemine – nii nagu Iisraelis mõeldi Templi või Sabbati peale. Üleskutse olla/ saada pühaks- teistsuguseks, eraldatuks – on tegelikult paras väljakutse, seda eriti maailmas kus põhiline aur läheb selle peale, et meid kõiki suruda ühtsesse „kujundusse“.
Piibli kommentaator, prof Cranfield võrdleb neid salme kangatükikestega, kus pikilõim on otsekui kristliku elu olemus ning ristlõim meie motiivid. Motiividest rääkides osutab aga Peetrus pühale Jumalale, kes Ise on meid kutsunud ( s 16), veatule Tallele, kes on meid lunastanud ( s 19) ning Jumala kõikumatule Sõnale ( s 23-25) mis jätkuvalt hoiab meie silme ees õiget elu. Kas vajame veel midagi julgustuseks oma teekonnal? Lisaks aga vajab selle teekonna jätkamine intellektuaalset, vaimulikku ja ka sotsiaalset distsipliini : selles mõttes on see tõeline meelte pingutus (s 13), austusega Jumala peale vaatamine ( s 17) ning ehtne armastus kaasinimeste vastu ( s 22). Pühadus pole mingi tabamatu eeterlik tundumus või vaimulik heaolu tunne. See on intensiivne, vägagi kahe jalaga maa peal olev praktiline Kristuse sarnane käitumine. Ja seda tuleb rakendada kõiges mida teeme (s 15).
Selle kommentaari autor: Brian Hoare